sisseelamine

Annan üle suveniirid ja läheme Ayega linna peale hommikust sööma. Süüa on palju ja maitseb hästi. Aye on viimased 14 aastat elanud vaheldumisi USAs ja Birmas. Lund pole veel näinud, sest senine aeg on veedetud Los Angeleses. Ei tea, kas jääbki siia, sõltub sellest, kas leiab tööd.
Aye suundub ülikooli, ma jään maha homseid materjale lugema. End teemaga kurssi viinud, lähen hulkuma. Kesklinnas on õunalaat, aedikus kits ja lammas, villaste mütsidega inimesed istuvad välikohvikutes. Kohvi jooma lähen siiski tuppa. Pakutakse õunapirukat. Gluteenivaba. Ma ei julge küsida, kas gluteeniga ei ole. Tegelikult ei teagi, mis see gluteen on, aga tundub, et mind tahetakse millestki ilma jätta. Seintel olev kunst on müügiks. WiFi parooli arvan ära.
Äkki siin polegi ikka väga hirmus. Inimesed on asjalikud ja kiired, aga mitte kurjad. Autod on suured. Majad selles linnas igaüks erinevad.
Bussipeatuses tabab mind töötajate õiguste eest võitleja. Kogub allkirju selle heaks, et alampalk elatusmiinimumiga võrdseks tõstetaks. Nii palju kui mina aru saan, tulenebki agressiivne jootrahanõudmine sellest, et kuna palk teatud töökohtadel on olematu, on kogukonna ülesandeks inimesi üleval pidada. Pahad kapitalistid võtavad kogu raha ära. Teema on seega aktuaalne, aga kuna olen turist, ei läheks minu allkiri arvesse ja see jääb andmata. Neiu uurib aga põhjalikult, mida ma seal teen ja millal saabusin.
Siin ei teki mingit selget kuskil kohal olemise tunnet. Kohalikud räägivad oluliselt paremini inglise keelt kui minu tavalistes reisisihtkohtades.
Bussisõit läheb libedalt, leian üles Kahini keskuse. Seal on juba kohal lärmakalt suhtlev rahvahulk, ümbritsetuna puutahveldusest ja sellele riputatud fotodest. Dekoratsioonide hulgas Balilt sisse vehitud templiuks. Aye on birmastiilis riietega. Ta on ka suutnud säilitada lühikeste sammudega kõndimisstiili ja viisi birmalase moodi oma juukseid sättida.
Esimene ettekandja esitab teksti, mis küll ilmselt paremini sobiks lugemiseks kui kuulamiseks. Järgmine kõneleja Birma vanamees on taustalt teoreetiline füüsik ja kõnede kirjutamisele aega ei raiska. Jutt on lõbus ja realistlik.
Pärast ettekandeid on söök ja sundimatu suhtlemine. Sõbrunen prantslastega. Õhtu viimaseks atraktsiooniks on kino, kus näidatakse ridamisi ära seitse lühifilmi Birmast. Ainult esimene neist, bussides seksuaalse ahistamise vastasest kampaaniast, on positiivne, ülejäänud räägivad koolis mittekäivatest lastest, töölkäivatest lastest, transseksuaalidest ja Meiktila vägivallast. Masendust rohkem kui pöffil.
Ootame kino ees koos Aye, srilankalase ja veel ühe neiuga tohutult pika aja bussi ja lahkume jala paar minutit enne selle saabumist. Ilm on vastikult külm. Nalja saab palju. Aga üldiselt on jälle pime.