Tallinna lennujaamas on midagi teistmoodi. Isegi läbiotsimispersonal
soovib head reisi.
New Yorgi teatmikku ei turustata. Ametlik
julgestusteadaanne esitatatakse jatsuvormis. Istumisnurga juures seisev
robotmees teatab: "You know, I think that you should stay in Estonia."
Just. Kuidagi kõhe ja ärev on. Minna sellisesse kahtlasse kohta nagu
Ameerika Ühendriigid. Pealegi on minu haldamisele antud ettekanne
tõstetud programmis kõige esimeseks ja seega ei saa teistelt šnitti
võtta. Õnneks on konverents alguses ära, muidu oleks terve aeg kõht
lahti.
Sisenen lennukisse peaaegu samal hetkel kui sini-kollastes tunkedes mees mu kohvri hellalt sisse tõstab.
Saabumine Helsingisse hilineb veidi ja mul ongi järgmise pardaleminekuni aega tervelt miinus kaks minutit. Rehkendan, et suure lennuki täispakkimine võtab vähemalt pool tundi ja teen kiire New Yorgi kaardi ostmise peatuse. Väravasse jõudes lõpeb parajasti eelisõigustatud inimeste pealeminek. Vast liigub ka kohver samas graafikus.
Kaasavõetud soome krimka kisub vaikselt põnevaks, lennuk mattub tihedasse pilve ja jään nobedalt magama. Kõrvalistuv noormees varub mulle kaardi, kuhu tuleb kaasasolevad väärtasjad ja sammal üles tähendada. Mõtisklen, kas hobuste ninade silitamine Mokkol kvalifitseerub kokkupuuteks kariloomadega.
Läbin filmi "Keset teed", mis sisaldab hulgaliselt soome ja vene musta huumorit ja kus viks teeinsener satub sekeldustesse, mille jooksul saab omale nii naise kui ka firma. Tee tehakse Venemaalt konteineris imporditud mugavuspagulaste abiga kõige kiuste õigeks ajaks valmis. Mõned inimesed lastakse ka töö käigus maha, aga eks tegijal ikka juhtub.
Filmi lõppedes oleme jõudnud Inglismaa kohale. Sellest ei kirjutanud Nikita midagi. Lõputu ookean, veidi valget pilve ja ülevalpool kosmos.
Tund enne maandumist saab raamat läbi. Paha juttu. Pole veel kohalgi. Hea, et tuli meelde enne uksest väljumist igaks juhuks teine raamat ka kohvrisse pista.
Esialgu tundub, et maandume vist merre. Pilv on üsna vastu vett ja all valge vahuga lained. Ilmub maa ja kolame oma pool tundi mööda lennuvälja. Siis hiigelsaba. Kestab poolteist tundi. Ei, bussi peale ei oleks ma mingil juhul jõudnud.
Kõik seisavad taltsalt, ei loobi piiripersonali söögi ja veepudelitega, ei lükka eralduslinte ümber. Ekraanil veikleb riiki tutvustav video. Ameerika paatos ei erine suurt nõukogude omast.
Piirivalvur on semulik, surfab netist välja miskise Birmateemalise kõmuloo. Sellest, et mul ülemust ei ole, õnneks juttu ei tule.
Lennujaamadevaheline transfeer jätaks mu lennukist maha. Infoleti neiu suudab selle üle äärmise ebakonstruktiivsusega tükk aega arutleda. Valikus on takso ja miskine fix-hinnaga autotransport. Mis takso maksab, seda neiu ei tea. Kindel hind tundub kindlam. Tuleb helistada numbril, kirjeldada ennast, pagasit ja sihtpunkti, spellida nimi ja telefoninumber. Ja oodata üheskohas. Tuleb hall auto naisjuhiga.
Läheb aega, auto tuleb, juht otsib meesterahvast, sest nii on talle lubatud. Kulub veidi aega, kuniks infot sünkroniseerime. Algab pidev ummik. Newarki lennujaama jõudmiseks tundub olevat vajalik läbida New Yorgi kesklinn. Napilt jõuame, siis asub juht agressiivselt jootraha nõudma. Minimaalne on 20% ja alla selle ei tule kõne allagi. Pakun, et see peaks siis ju hinna osa olema. Üksi oli see sõit juba isegi röögatult kallis. Kodune kell on südaöö, olen näljane ja pahur ja see riik juba ei meeldi mulle eriti. Jootraha jääb saamata.
Tšekkinni teen ise ja see läheb ruttu. Turvasaba on taaskord kilomeetrites. Tundub siiski, et liigub ruttu ja jõuab. Lend on ülebroneeritud ja lükkub edasi. Telefon saab tühjaks. Sõbruneme kaaslendajatega. Nii mõnedki neist on terve päeva lennanud, aga kui lõpuks oma päritolu paljastan, panen kõigile pika puuga.
11 vabatahtlikku mahajääjat saadakse omalaadse enampakkumise tulemusena lõpuks kokku, leidub lennuk ja meeskond, start pea poolteist tundi ajagraafikust hiljem. Õnnestub tahvli kaudu Ayele sõnum saata. Tema on nõustunud mind majutama. Magan terve lennu.
Pagas on ilusti olemas. Üks minuga sõbrunenud naistest rendib auto ja pakub ennast mind kesklinna ära viima. Vabalt, taksojuhtidest tänaseks aitab. Tiirleme ümber kvartali, lokaliseerime ukse ja auto ootab, kuniks võõramaalane on uksest sisse pääsenud.
Aye on juba ööriietes. Tutvume lühidalt ja kobime tuttu. Korraldus on selline, et tema magab õega koos ühes voodis ja mina teises.
Esmamulje USAst on see, et siin on pime, palju maju ja igasuguseid inimesi.
Sisenen lennukisse peaaegu samal hetkel kui sini-kollastes tunkedes mees mu kohvri hellalt sisse tõstab.
Saabumine Helsingisse hilineb veidi ja mul ongi järgmise pardaleminekuni aega tervelt miinus kaks minutit. Rehkendan, et suure lennuki täispakkimine võtab vähemalt pool tundi ja teen kiire New Yorgi kaardi ostmise peatuse. Väravasse jõudes lõpeb parajasti eelisõigustatud inimeste pealeminek. Vast liigub ka kohver samas graafikus.
Kaasavõetud soome krimka kisub vaikselt põnevaks, lennuk mattub tihedasse pilve ja jään nobedalt magama. Kõrvalistuv noormees varub mulle kaardi, kuhu tuleb kaasasolevad väärtasjad ja sammal üles tähendada. Mõtisklen, kas hobuste ninade silitamine Mokkol kvalifitseerub kokkupuuteks kariloomadega.
Läbin filmi "Keset teed", mis sisaldab hulgaliselt soome ja vene musta huumorit ja kus viks teeinsener satub sekeldustesse, mille jooksul saab omale nii naise kui ka firma. Tee tehakse Venemaalt konteineris imporditud mugavuspagulaste abiga kõige kiuste õigeks ajaks valmis. Mõned inimesed lastakse ka töö käigus maha, aga eks tegijal ikka juhtub.
Filmi lõppedes oleme jõudnud Inglismaa kohale. Sellest ei kirjutanud Nikita midagi. Lõputu ookean, veidi valget pilve ja ülevalpool kosmos.
Tund enne maandumist saab raamat läbi. Paha juttu. Pole veel kohalgi. Hea, et tuli meelde enne uksest väljumist igaks juhuks teine raamat ka kohvrisse pista.
Esialgu tundub, et maandume vist merre. Pilv on üsna vastu vett ja all valge vahuga lained. Ilmub maa ja kolame oma pool tundi mööda lennuvälja. Siis hiigelsaba. Kestab poolteist tundi. Ei, bussi peale ei oleks ma mingil juhul jõudnud.
Kõik seisavad taltsalt, ei loobi piiripersonali söögi ja veepudelitega, ei lükka eralduslinte ümber. Ekraanil veikleb riiki tutvustav video. Ameerika paatos ei erine suurt nõukogude omast.
Piirivalvur on semulik, surfab netist välja miskise Birmateemalise kõmuloo. Sellest, et mul ülemust ei ole, õnneks juttu ei tule.
Lennujaamadevaheline transfeer jätaks mu lennukist maha. Infoleti neiu suudab selle üle äärmise ebakonstruktiivsusega tükk aega arutleda. Valikus on takso ja miskine fix-hinnaga autotransport. Mis takso maksab, seda neiu ei tea. Kindel hind tundub kindlam. Tuleb helistada numbril, kirjeldada ennast, pagasit ja sihtpunkti, spellida nimi ja telefoninumber. Ja oodata üheskohas. Tuleb hall auto naisjuhiga.
Läheb aega, auto tuleb, juht otsib meesterahvast, sest nii on talle lubatud. Kulub veidi aega, kuniks infot sünkroniseerime. Algab pidev ummik. Newarki lennujaama jõudmiseks tundub olevat vajalik läbida New Yorgi kesklinn. Napilt jõuame, siis asub juht agressiivselt jootraha nõudma. Minimaalne on 20% ja alla selle ei tule kõne allagi. Pakun, et see peaks siis ju hinna osa olema. Üksi oli see sõit juba isegi röögatult kallis. Kodune kell on südaöö, olen näljane ja pahur ja see riik juba ei meeldi mulle eriti. Jootraha jääb saamata.
Tšekkinni teen ise ja see läheb ruttu. Turvasaba on taaskord kilomeetrites. Tundub siiski, et liigub ruttu ja jõuab. Lend on ülebroneeritud ja lükkub edasi. Telefon saab tühjaks. Sõbruneme kaaslendajatega. Nii mõnedki neist on terve päeva lennanud, aga kui lõpuks oma päritolu paljastan, panen kõigile pika puuga.
11 vabatahtlikku mahajääjat saadakse omalaadse enampakkumise tulemusena lõpuks kokku, leidub lennuk ja meeskond, start pea poolteist tundi ajagraafikust hiljem. Õnnestub tahvli kaudu Ayele sõnum saata. Tema on nõustunud mind majutama. Magan terve lennu.
Pagas on ilusti olemas. Üks minuga sõbrunenud naistest rendib auto ja pakub ennast mind kesklinna ära viima. Vabalt, taksojuhtidest tänaseks aitab. Tiirleme ümber kvartali, lokaliseerime ukse ja auto ootab, kuniks võõramaalane on uksest sisse pääsenud.
Aye on juba ööriietes. Tutvume lühidalt ja kobime tuttu. Korraldus on selline, et tema magab õega koos ühes voodis ja mina teises.
Esmamulje USAst on see, et siin on pime, palju maju ja igasuguseid inimesi.
kommentaarid travelpod'ist:
Sa pead tsiviliseeritud riikides käimist harjutama ikka tasa ja targu mitte pahh! otse Ameerikasse. Alguseks nt Moldaavia. Aga ei! Tema põrutab otse maailmapolitsei peakorterisse. Ülbe! Krõõp, on Oct 2, 2015 at 02:16PMHa-haaaa! Kylliki, on Oct 5, 2015 at 07:34PM
Piloot oli erapooletu. Ja nüüd tuleb deklareerida kõik kokkupuuted loodusega. nipitiri, on Oct 6, 2015 at 03:20AM
Ma ei saa aru, miks sa Inglismaa peaministrile telegrammi ei saatnud? Ja kas piloot oli rahu poolt? Ja... sammal? Varem ei pidanud sammalt raporteerima. Krõõp, on Oct 5, 2015 at 07:43PM
Lisa kommentaar