Ameerika ei ole kunagi kuulunud mu reisisihtide soovinimekirja, aga
samas kui on võimalus osa aega elada kohalike juures ja näha, mis
ülikoolis toimub, siis on see ju piisavalt sissetallatud turistirajalt
kõrval, et vaadata, mis värk on.
Paketti kuulub nõue teha nägu nagu
oleks ma kõva Aasia-uurija. Kuhugi lendamine eesmärgiga tutvuda
konverentsisaali ja ööbimiskohaga ei ole mulle vastuvõetav, miska tuli
üritusele juurde lisada neli päeva. Palju selle Ameerika ülevaatamiseks
siis ikka vaja on.
Keelt õnneks õppida ei tule, see hoiab kõvasti aega kokku. Selgitan välja, et õun koosneb viiest viilust: Bronx, Brooklyn, Manhattan, Staten Island ja Queens. Enamus huviväärsusi asub Manhattanil, seega tuleb elutseda seal. Hotellid on kas kallid või ühise vannitoaga või halbade arvustustega või kõige eelnimetatuga kokku. Valin üürikorteri, mille omaniku aastatagune kasutaja on lubanud kohtusse anda. Koristamine tundub toimuvat iga teise külalise auks. Puhtus ongi ülehinnatud.
Tõeliselt teaduslikult valin välja huvipunktid ja jagan need nelja kuhja: peabnägema, kunst-kultuur, loodus/foto ja poodlemine.
Reisijuhi asemel loen Baudrillard'i.
Ameerika on hiiglaslik hologramm.
Ameerika on modernsuse originaalversioon, meie, eurooplased, aga selle dubleeritud või subtiitritega varustatud versioon. Ameerika pole ei unenägu ega reaalsus, vaid hüperreaalsus, kuna tegemist on utoopiaga, mida on algusest peale tajutud nõnda, nagu oleks ta realiseerunud. Ta on moodsa aja ainus suur primitiivne ühiskond.
Ehkki ameeriklastel pole identiteeti, on neil imepärane hammaskond.
(Jean Baudrillard. Ameerika)
Eelinfo sellega siiski ei piirdu, sest Krõõp toob Mokko raamaturiiulist esile seltsimees Nikita Sergejevitši blogi „Palgest palgesse Ameerikaga", reisikirjelduse aastast 1959, 15.-27 september. 637 lehekülge. Autoriks 12-pealine kolleegium. „Nõukogude valitsuse juhi triumfaalne visiit Ameerika Ühendriikidesse vajutab oma pitseri kõigile rahvusvahelistele sündmustele, 1959. aasta septembrikuu kolmteist päeva lähevad ajalikku unustamatute päevadena.“ (eessõnast). Selleni ma ilmselt ei küündi.
(blogi lugemine täies mahus nõudis kõvasti meelekindlust ja Nikita kordumakippuvate sõnavõttude juures tuli millegipärast meelde Savisaar …)
Keelt õnneks õppida ei tule, see hoiab kõvasti aega kokku. Selgitan välja, et õun koosneb viiest viilust: Bronx, Brooklyn, Manhattan, Staten Island ja Queens. Enamus huviväärsusi asub Manhattanil, seega tuleb elutseda seal. Hotellid on kas kallid või ühise vannitoaga või halbade arvustustega või kõige eelnimetatuga kokku. Valin üürikorteri, mille omaniku aastatagune kasutaja on lubanud kohtusse anda. Koristamine tundub toimuvat iga teise külalise auks. Puhtus ongi ülehinnatud.
Tõeliselt teaduslikult valin välja huvipunktid ja jagan need nelja kuhja: peabnägema, kunst-kultuur, loodus/foto ja poodlemine.
Reisijuhi asemel loen Baudrillard'i.
Ameerika on hiiglaslik hologramm.
Ameerika on modernsuse originaalversioon, meie, eurooplased, aga selle dubleeritud või subtiitritega varustatud versioon. Ameerika pole ei unenägu ega reaalsus, vaid hüperreaalsus, kuna tegemist on utoopiaga, mida on algusest peale tajutud nõnda, nagu oleks ta realiseerunud. Ta on moodsa aja ainus suur primitiivne ühiskond.
Ehkki ameeriklastel pole identiteeti, on neil imepärane hammaskond.
(Jean Baudrillard. Ameerika)
Eelinfo sellega siiski ei piirdu, sest Krõõp toob Mokko raamaturiiulist esile seltsimees Nikita Sergejevitši blogi „Palgest palgesse Ameerikaga", reisikirjelduse aastast 1959, 15.-27 september. 637 lehekülge. Autoriks 12-pealine kolleegium. „Nõukogude valitsuse juhi triumfaalne visiit Ameerika Ühendriikidesse vajutab oma pitseri kõigile rahvusvahelistele sündmustele, 1959. aasta septembrikuu kolmteist päeva lähevad ajalikku unustamatute päevadena.“ (eessõnast). Selleni ma ilmselt ei küündi.
(blogi lugemine täies mahus nõudis kõvasti meelekindlust ja Nikita kordumakippuvate sõnavõttude juures tuli millegipärast meelde Savisaar …)
Lisa kommentaar