12. matkapäev

Juba teist hommikut ei ole telk seest niiske. Selle asemel on telgis soe, lausa palav.
Eelmistel hommikutel on magamiskotist välja ronimine nõudnud tõsist pingutust ja peamiseks motivaatoriks on olnud kange pissihäda.
Algatuseks tungleme mäest üles-alla kuusetihnikus, kus hobustel lisaks tõusudele, laskumistele ja suurtele kividele on takistusteks ka muda ja puujuurikad, kusjuures ratsanik peab vonklema okste vahel. Ronime Kok Dobo otsa, kust on head vaated alla. Selja taga on talv, ees suvi. On ilmunud ammu lubatud puud ja põõsad, põõsad osutuvad kadakaks ja elupuuks.
Mäe otsast alla tulles sukeldume jälle tihnikusse ja avastame, et meie sabas longib üks laiguline lehm.
Viimane lõuna. Ilmub välja räim tomatis. Oligi aeg, sprotte on juba paar korda saanud.
Mööda seina alla Baraskooni. Hea, et ma enne ei teadnud, mis mind ees ootab. Ehk nagu Krõõp ütleb: kui Eesti režissööridel on vaja kaskadööre, siis võib soovitada.
Külas on meil vastas Rash, tallimees Zenja ja veel keegi kuldhammastega noormees uazikuga. Hobused lastakse mäele lahti, nad saavad nüüd kaks nädalat puhata.
Baraskoonis saame Sheperd's Way tutikas majas rõduga toa, pesta ja teed. Taevalik. Kohtume ka oma seljakottidega.
Rashi sõnul on järveni 5 kilomeetrit ehk siis on sinna võimatu jala minna. Õhtusöök pool kaheksa.
Sisustamaks kahte ja poolt tundi õhtusöögini, paneme järve suunas ajama. Krõõp soetab teel patareisid poest, kus kõrvuti on küpsised, lülitid, välgumihklid ja toidunõud. Pakutakse aktiivselt snikersit.
Enne järve on ristmik, kus otsetee ära lõpeb. Saab paremale ja vasakule. Järv on otse. Aga tee puudumine ei ole meid viimasel kahel nädalal takistanud kuhugi minemast. Vehime üle tühermaa ja põllu, kus koogutavad inimesed. Hämmastav maa, kus põllupidaja lehvitab rõõmsalt võhivõõrastele, kes läbi tema nisu trambivad. Tee lõpeb tihnikusse. Ja sama äkki hakkab vesi. Siseneme Issõk-kuli tagaukse kaudu. On kivine ja libe. Ujume ja korjame kive. Aktifotograafia saab uue tähenduse - see on pildistamine, mille puhul fotograaf on alasti.
Jääb tund õhtusöögini ja spurdime tagasi. Teele jõudes jääb Krõõp paela siduma ja mina pildistama, miska pälvime Baraskooni poole suunduva kollase mikrobussijuhi tähelepanu. Viipab läbi akna küla suunas, meie noogutame ja ronime peale. Juht on intelligentse näoga vanamees. Sama sõnatult paneb ta meid külas suure poe ees maha.
Õhtusöögi sööme koos Rashiga, kes näeb välja nagu indiaanlane ja on üsna sõnaaher. Saame siiski teada, et Kõrgõzstanis on kogu aeg majanduskriis. Pärast nõuka-aja lõppu esimesed viis aastat olid inimestele rasked, sest maad küll jagati, aga tehnikat ega raha polnud. Eesti on ka siin tuntud tundmatu sõduri poolest. Oleme vist Rashi esimene kokkupuude poolfabrikaatidest turistidega, sest ta pärib huviga, kuidas me küll ise Narõnist Kazarmani saime, kuidas Song-kuli ääres jurta leidsime ja palju selle eest maksime. Nojah, seljakotiinimesed ei võta ilmselt kunagi tema krõbeda hinnaga trekke.
Väljas laulavad lapsed midagi. Kohalik ramadani traditsioon olevat lastel maja juurest majani laulmas käia ja neile tuleb midagi anda, et halba õnne vältida. Nagu mardisandid või nii.

Teepikkus hobusega oli üle 350 km.
Eelmine
11. matkapäev
Järgmine
pidu, pidu

Lisa kommentaar

Email again: