pidu, pidu

Sööme pannkooki ja kohupiima ning arveldame. Baraskoonis ööbimine ja söömine tundub olevat matka hinna sees, sest selle eest raha juurde ei küsita. Parem ongi, arvestades matka röögatut hinda.
Rash saadab meid tänavaotsa, kus peatub Karakoli suunduv marshrutka. Pilet on 75 somi. Oleme otsustanud minna Karakoli, sest 31.08 on iseseisvuspäev, mille puhul peaks hobustega inimesed Karakolis peata kitse taga ajama. Selline rahvuslik mäng. Baraskoonis ei toimuvat midagi.
Läheb mööda naine väikese poisiga ja palub mul poissi pildistada. Poiss vaatab tõsiselt kaamerasse ja hiljem sama tõsiselt pilti. Ema käsib tal aitäh öelda, aga poiss lahkub sõnatult.

Meid oma suurte kottidega istutatakse bussis tagumisse ritta, mis hüppab aukudes kõige kõrgemale. Krõõp hüppab lausa koos tooliga. Tee on muidu asfalt ja suhteliselt korralik. Kulgeme piki järvekallast, teed palistavad õunaaiad, aprikoosid, astelpaju ja valgete majadega külad, kus sinistel aedadel rombid peal. Täiesti turismist arendamata maastik.
Taas on tavapärane reisimiljöö: aulikul teel hüplemine, tolm, diislihais ja kohalik disko. Ja ettenähtavas tulevikus ei pea hobuse selga istuma.
Sõit toimub põhimõttel, et kedagi ei jäeta maha ja alati mahub bussi lisaks vähemalt üks inimene. Kõik on ilusti riides, lähevad pittu. Reisijateks pea eranditult naised ja lapsed.
Pooleteise tunniga oleme Karakolis. Orienteerume CBT kontorini ja valime ööbimiseks Artisan's B&B. Taksoga kohale, takso maksab linna sees alati 50 somi. Öömaja on kunstnike kodu, mehe enda ehitatud, omapärase ja värvilise sisekujundusega. Dušist tuleb voolav vesi!! Elutoas on aukohal NSVL vapiga lapitekk, kus ka eesti ja soome keeles üleskutse kõigi maade proletaarlastele ühinemiseks. Perenaine pakub kõigepealt teed ja kuuldes, et oleme Eestist, teatab, et siis oleme tema lapsed.
Vantsime linna. Hobusemänge paraku ei toimu, lihtsalt das volk tantzt und amüsiert sich. Keskväljakul etendub rohkete õhupallidega palagan. Toimuva sisu jääb pisut hämaraks, kirjute riietega inimeste masse liigutatakse ühest kohast teise, lauldakse, heljutakse muusika saatel ja peetakse kõnesid. Saab ruttu otsa.
Käime läbi vaatamisväärsused. Hiina mošee, mis näeb välja nagu tiibeti budistlik tempel. Ehitatud ilma ühegi naelata. Ongi nii sinine, nagu piltidelt meelde jäänud. Sees tolmab. Renoveeritakse või miskit.
Püha Kolmainu kirikul on väljast värv maas, seest ilusti renoveeritud. Kirikuaias mängivad lapsed kummikeksu.
Külastame avalikku tasulist tualetti. Pisikese akna taga istub tädi, kes lõikab vetsupaberist kääridega jupi, siis tuleb juhatama, millisesse kabiini võin minna. Vaatab kabiini sisse, kas on puhas. Minu arust on ok, aga tädi meelest pole välismaalase jaoks piisavalt hea. Haarab lapi ja tõmbab põranda üle, enne kui mind sisse lubab minna. Jesver-susver kui pidulik.
Edasi bazaar ja suveniirid. Palav, ostame virsikuid ja veedame kolm tundi internetis. Krõõbi õhutusel sööme pesemata puuvilju, sest miks muidu sai hepatiidi vastu vaktsineeritud.
Õhtul istume promenaadil ja vaatame inimesi. Noorte hulgas on popp käia ringi, taskus olevas elektroonikavidinas muusika mängimas. Nagu kõndivad raadiod.
Sööme kohalike hulga populaarses kohas, kus küll laualina pisut kleepub ja peagi tekib kõrvulukustav muusika. Tualetis oksendab keegi tütarlaps. Söögiriistadena pakutakse ainult kahvlit, õnneks on turistil alati kaasas isiklik terariist.