Käime hommikul vaatamas kotkast, kelle abil karjused jahti peavad.
Linnust on kahju, kui ta oma tarku silmi pööritab, kuigi tema ei tea
teistsugusest elust midagi. Aga mina tean.
Möödudes jakikarjast, tuleb nentida, et pärismaalasted ei usu millegipärast tavaliselt, et rahulik ja häirimatu loom on turisti silmale tunduvalt meeldivam kui tagaaetav ja sorgitav loom.
Tee kulgeb mööda jõekanjonit, taustaks lumised ja värvilised mäed. Enamus aega on jõgi meist allpool, hargnedes aeg-ajalt mitmeks ja moodustades saari. Järjekordse nurga tagant väljudes antakse koopaoravatele alarm ja igast suunast jooksevad nad kahte urgu, jättes mõlema uksele ühe orava vahti pidama.
Lõunapausi ajaks jõuab päike meile järgi, taastub soe ja ilus ilm. Söögi ajal kaotab Kubani hobune ära rakmete vahele pistetud ratsapiitsa, mille üle Kuban sugugi rõõmus ei ole.
Edasi tee piki jõge, korraks sajab kas lund või rahet, saab siis ise ka aru, kui kontekstiväline see on ja jätab järgi.
Orust kappab meie suunas pisike poiss pisikesel hobusel, räägib natuke Khanatiga juttu ja galopeerib tagasi alla ja läbi jõe. Jõe teisel kaldal on tema hooleks olev kitse- ja lambakari. Kogu tema teekond, enne kui ta teisel pool jõge pisikeseks täpiks muutub, võtab vaevalt mõne minuti ja näeb üsna kaelamurdev välja.
Laagripaik on vähem tuuline kui eelmine, vahelduva päikesega ja soojem. Ümberringi on palju äraõitsenud võililli.
Raamatulugemise katkestab telgi eesruumi ilmuv hiir, kes ennast sadulakotile sisse seab. Nii näebki meid õhtusöögile kutsuma tulev Kuban, kuidas turistid fotoaparaadiga varustatuna ja rõõmsalt kilgates hiirt taga ajavad. Hiir ei tee meie siblimisest teist nägu, kui kotti tõstame, siis ainult sirtsutab selle peale. Viimaks lahkub nurga taha.
Oleme terve päeva jooksul näinud ainult ühte jurtat ja sedagi eemalt. Üks kõige asustusevaesemaid päevi.
Möödudes jakikarjast, tuleb nentida, et pärismaalasted ei usu millegipärast tavaliselt, et rahulik ja häirimatu loom on turisti silmale tunduvalt meeldivam kui tagaaetav ja sorgitav loom.
Tee kulgeb mööda jõekanjonit, taustaks lumised ja värvilised mäed. Enamus aega on jõgi meist allpool, hargnedes aeg-ajalt mitmeks ja moodustades saari. Järjekordse nurga tagant väljudes antakse koopaoravatele alarm ja igast suunast jooksevad nad kahte urgu, jättes mõlema uksele ühe orava vahti pidama.
Lõunapausi ajaks jõuab päike meile järgi, taastub soe ja ilus ilm. Söögi ajal kaotab Kubani hobune ära rakmete vahele pistetud ratsapiitsa, mille üle Kuban sugugi rõõmus ei ole.
Edasi tee piki jõge, korraks sajab kas lund või rahet, saab siis ise ka aru, kui kontekstiväline see on ja jätab järgi.
Orust kappab meie suunas pisike poiss pisikesel hobusel, räägib natuke Khanatiga juttu ja galopeerib tagasi alla ja läbi jõe. Jõe teisel kaldal on tema hooleks olev kitse- ja lambakari. Kogu tema teekond, enne kui ta teisel pool jõge pisikeseks täpiks muutub, võtab vaevalt mõne minuti ja näeb üsna kaelamurdev välja.
Laagripaik on vähem tuuline kui eelmine, vahelduva päikesega ja soojem. Ümberringi on palju äraõitsenud võililli.
Raamatulugemise katkestab telgi eesruumi ilmuv hiir, kes ennast sadulakotile sisse seab. Nii näebki meid õhtusöögile kutsuma tulev Kuban, kuidas turistid fotoaparaadiga varustatuna ja rõõmsalt kilgates hiirt taga ajavad. Hiir ei tee meie siblimisest teist nägu, kui kotti tõstame, siis ainult sirtsutab selle peale. Viimaks lahkub nurga taha.
Oleme terve päeva jooksul näinud ainult ühte jurtat ja sedagi eemalt. Üks kõige asustusevaesemaid päevi.
Lisa kommentaar