jetlag day

Ma küll küsisin Krõõbilt enne pagasi äraandmist, ega tal terariistu käsipagasis pole, aga muude relvade kohta ei taibanud uurida. Ta oli käsipagasis koga. Tallinna lennujaama turvatöötajad olid pisut nõutud, käisid kuskil asja uurimas ja küsisid, kas see on suveniir. Krõõp oli sellise üllatusliku ettepanekuga rõõmsalt päri ja relvaga ta lennujaama lastigi. Vist mingi uus komme oma kodust suveniire kaasa võtta.
Kahtlane, kas Moskva ka sellist nalja mõistab ja mõtlesime valja rea muinasjutte, mida miilitsale rääkida. Valida oli variantide vahel: sex toy, holy stick (mille äravõtmisel miilits ära neataks), hiiglaslik heegelnõel ja kingitus kirgiisi rahvale. Võib ka Moskvas minema visata muidugi.

Ületame asustuseta Eesti ja Emajõe delta ning jõuame Venemaa sudusse.

F-terminali leidmisega on pisut raskusi, tuleb suhelda poisiga ilma igasuguse sildita leti taga, kes meid Bishkekini tšekkab. Ühest terminalist teise suunduva rahva läbiotsimine ja kottide valgustamine on jäetud üheainsa naisterahva hooleks, kes ilmselt meie petlikult süütu välimuse tõttu meid igasuguse probleemita läbi laseb.
E-terminal, mille juurde maandusime, on alles ehitamisel, seal on palju tühja ruumi ja kohvik. F-terminal on paksult rahvast täis ja palav, õhku pole. Tunnen ära Iiri pubi, milles UlanBaatari lendu ootasin. Internetti on ainult wifi kujul. Maandume E-terminali kohvikus, võtame õlled ja loeme raamatut.
Mul on väljaprint http://www.kyrgyz.ru -lehelt, millest saan teada, et kirgiiside ilmumise kohta on hulgem erinevaid versioone, alates 9. sajandi kaganaadist Sajaanide ääres, mille elanikud Tian Shani kanti rändasid, kuni selleni, et Jenissei-äärsed kirgiisid tänastega üldse suguluses pole. Palju tundmatuid kuulsaid Vene teadlasi arvab seda kõike.
Kõlab vali vene disko, Krõõp avastab aeglust. Diskuteerime rahvaste tekke ja muu elu üle. Muuhulgas jõuame järeldusele, et vanuse või muude otsitud põhjuste pärast midagi tegemata jätta on äärmiselt nõme ja tänamatu.
Pardaleminekuga on pikk viivitus. F-terminalis pole endiselt tabloosid ega kelli.
Kui lõpuks lennukisse lastakse, on Krõõbi kõrval uudishimulik kirgiis Ameerikast, kelle inglise keel on väga vaevaline. Lendab koju isa surma-aastapäevaks.
Eesistme seljatoel on kiri "spasateljnoi zhilet pod vashim kreslom". Hmm, Aeroflotis lõigatakse ohu puhul veenid läbi?

Bishkek
Paistab kerge päikesetõus, mis madalamale laskudes silmapiiri taha kaob. Liigume igas mõttes päikesele vastassuunas. Lend kestis tegelikult ainult 4 tundi, meil on kirgiisidega 3-tunnine ajavahe. Kõrgõzstan on pime, ainult lennuki tiival sirab tuluke, siis kaob ka see.
Immigreerumine käib ruttu ja probleemideta. Pagasilindi juures kõnetab meid sakslane, kes töötab Bishkekis õpetajana juba kaks aastat. Pakub küüti linna. Me seletame, et peame üles leidma matkakorraldaja poja, kes peab meie kaardile risti joonistama, ja võibolla saame temaga bussijaama. Sakslane pakub ka öömaja. Väga lahke temast. Ta ei arvesta pisiasjaga, et oleme eks-nõukogude ja valdame vene keelt.
Saame oma sumadanid kätte ja leiame ooteruumist kaks kohalikku sildiga "PFERD & REITER". Üks kohalikest on Isheni poeg, kes peab meile kaardil kokkusaamiskoha ära märkima. Nendega koos on veel kaks saksa keelt kõnelevat inimest, kes ratsutama lähevad. Kuna esimesena kohatud sakslase transportöör on magama jäänud, tuleb tema hoopis meiega kaasa. Saame kiiruseületamise eest trahvi.
Kuna lennujaama valuutavahetamise kurss on vilets, läheme linna vahetama. Seal on kurss täitsa õige, 46,36 dollari eest. Saame paki vanameeste pildiga rahasid. Siis läheme kõik koos pannkooke sööma. Isheni poja nime unustame küsida, igatahes läheb ta järgmine nädal Ameerikasse ülikooli. Kohalikust ülikoolist visati ta dekaaniga vaidlemise pärast välja. Rahutuste kohta ütleb, et linnas põles ainult üks maja (mida ka möödasõites nägime), uudistes näidati aga nii, nagu oleks põlenud pool linna. Teatab veendunult, et küll me näeme, see on väga rahulik maa.
Edasi suund bussijaama, kus autojuht kõigepealt ühistakso otsib ja hinnas kokku lepib. Siis alles lastakse meid autost välja. Manitsetakse, et midagi ei tohi juurde maksta ja kästakse juhil helistada, kui Narõni jõuame. 400 somi inimene, kohaliku hind. Juht on noor ja tundub sõbralik, mitte rahanorija. Ootame veel tunnikese, et auto täis saada. Oleme tagumisel istmel ja üle meie peade ulatatakse asju sisse-välja (derzhi arbus, otdai arbus), siblimine käib tükk aega, enne kui kaheksakesi stardime. Juhi kõrval (kellel on rool valel pool) rätiga tädike, keskel kolm last ja purjakil vanamees. Krõõbile on pettumuseks, et hobust ette ei rakendata, kitse pole katusel ja kanasid ei lenda kahte lehte.

Jääme peatselt magama ja silmi avades on ümberringi tekkinud mäed. Ilm on pilves. Jalasirutuspeatuse ajal räägib purjalik vanamees, et on Eestis kaks aastat raketiväelasena aega teeninud.
Tee on üsna künkad-mättad, aga asjaolusid arvestades korralik. Mööda sõidetakse indiapärase hooletu elegantsiga, aga kiirused on tunduvalt suuremad.
Arbuusid ja muu träni tõstetakse enne Narõni järk-järgult maha. Narõn tundub esimesel pilgul täielik pommiauk, siis leidub ka suuremaid maju. Näeme möödavilksamas Saudi-Araabia rahadega ehitatud mošeed, mis on tõesti kena. Kui ülejäänud seltskond maha läheb, vallutab auto Modern Talking.
Autojuht Eric tõstab hotelli ees meie kotid maha ja surub viisakalt kätt.
Hotelli, mille raamatust asukoha järgi välja valisime, teine tiib on kunagi olnud restoran, nüüd on aknad katki ja silt lääbakil. Toa osas on valida kas vets koridoris ja ilma pesuvõimaluseta 150 somi inimese kohta või oma vetsu ja pesuga 450 somi inimene. Otsustame pesta, sest järgmised kaks nädalat seda ilmselt teha ei saa. Vannitoa põrandal loksub vesi ja uksenupp kukub eest ära. Muidu näeb üsna viisakas välja, kui koridoris olev hais välja arvata.
Suundume linna peale. Postkontor on kinni, aga leiame siiski interneti kohaliku juhatuse järgi pärast mõningast edasi-tagasi jalutamist.
Kahes viisakalt väljanägevas restoranis peetakse miskit pidu. Ukse ees on hulgem pidulikult riides inimesi ja sees paistavad linaga kaetud lauad. Restoran Ajana on see-eest tühi, ettekandja-neiu räägib inglise keelt ja tema õde elab Eestis. Proovime ära lagmani, mis on nagu ühepajatoit nuudlitega.
Hotellis ründavad meie tuppa kaks naisterahvast, nõutamaks tagasi 100 somi, mis nad meile ennist rohkem tagasi andsid. Näitan neile siis vett vannitoa põrandal, mille nad kuulekalt ära koristavad. Vesi ilmub peagi tagasi.