Räägime endale hommikul hotellis välja omleti ja tee. Pärast nende sisestamist matkame bussijaama, saateks ohtrad fotostopid.
Nagu
lubatud, koguneb bussijaama jõudes meie ümber kamp autojuhte. Esimeseks
pakkumiseks Kazarmani sõiduks saame 9000 somi. Minu nägu on vist nii
selget arusaamatust väljendav, et hind kukub kiiresti kuuele tuhandele.
Mina pakun kaks tuhat. Kamp pakub viis, mina kolm. Kambapoolne viimane
pakkumine on neli, minu viimane kolm ja pool tuhat. Läheme bussijaama
seest kaema, äkki on seal mingit infot busside liikumise kohta, kuigi
buss peaks praeguseks kellaajaks läinud olema. Bussijaam on suur tühi
saal, keset mida seisab redel ja seinal on hiiglaslik maal. Targemaks me
seal eriti ei saa.
Tagasi välja astudes kõnetab meid vanamees, kes kuuldes, et oleme Eestist, teatab, et meil ju süüakse venelasi, tema oma silmaga Vremjast nägi. Püüan küll teda veenda, et ei maksa uskuda kõike, mida telekast näeb (eriti Vremjast!), aga vanamees ei jäta jonni. Pärib patshemu bes parnija. Ütlen, et noormehed kardavad tulla, siin ju põletatakse tänavatel elusaid inimesi. Ise telekast nägin. Vanamees rehmab käega ja viib jutu mujale. Lubab meid naiseks võtta, kui noorem oleks. Praegu tal naine olemas.
Naaseb nelja tuhandega Kazarmani sõitu pakkunud mees. Mina jään endale kindlaks. Mees laulab kõigi maade autojuhte ühendavat laulu halvast teest, kallist bensiinist ja pikast maast. Halb on tegelikult ainult tagumine pool teed ja kui tema Audi sealt läbi läheb, siis ei saa lugu väga hull olla. Bensiin on poole odavam kui meil. Ajan vastu juttu majanduskriisist ja sellest, kuidas meil on tööpuudus ja inimesed magavad tänaval. Kuna autojuht teatab, et oleme ju endised vennad-õed, nõuan sõbrahinda. Ma ei teadnudki, et suudan vene keeles nii palju mula ajada. Pargime ennast betoonplokile edasisi arenguid ootama. Arenguid paraku eriti ei toimu ja lõpuks jääme 4000ga nõusse.
Võtame algatuseks bensiini, linnast välja viiv tee on super-hea, araablaste rahadega ehitatud. Nad on sinnasamasse püsti pannud ka miskise Kesk-Aasia ülikooli. Juhi nimi on Katšõn või midagi taolist. Võtame peale ühe hääletaja, kes olevat juba paar päeva küla juures edasisõiduvõimalust oodanud.
Tee on täitsa korralik kruusatee, tolmab mõõdukalt. Umbes nagu Patjala tee. Juht tunneb huvi, kas meil ka selliseid Audisid on. On, vastan, ja jätan lisamata, et igasuguseid ronte liigub aeg-ajalt ringi küll. Vahepeal tehakse mootorijahutamise peatus jõenire ääres. Sõites on orientiiriks Narõni jõgi, algul paremal, siis vasakul pool teed. Vool on väga kiire. Vaated vägevad, taustaks 70ndate disko. Tehakse heina. Ületame 2830 meetrit kõrge kaamelikujudega kuru.
Omandan vene keeles uusi sõnu: kuru, lammas, sõjavang. Juhi sõnul ehitasid tee saksa sõjavangid. LP andmetel ehitasid tee venelased aastal 1903. Kusagil on mingi kala. Tee on igal juhul aus. Juhil on 5 last, mis on tema arvates absoluutne miinimum. Vanemal vennal turistibisnes. Kirutakse hoolsalt Bakievit ja tema poega. Serpentiini mööda sõites kuuleme loo bussist, mis teelt alla veoauto kasti kukkus.
Kazarman on laiade tänavatega viisakas küla. Sõidame CBT koordinaatori ukse taha, kes meid siis öömajale juhatab. Kodumajutus, maja on armas, tuba suur, palju vaipu maas. Toas kaetud laud. Põgeneme kohe ümbrust uurima. Leiame büstidega pargi, tutvume paljude lastega ja saame külameestelt kaasa kotitäie õunu.Lastega suheldes kasutan viisi, mis muidu omane kohalikele – küsin nende keeles "mis su nimi on?" ja edasi rääkida ei oska.
Tekib tume pilv ja äikesemürin.
Saimaluu Tashiga, mille vaatamiseks sai siia tuldud, on probleem. Vihma on nii palju sadanud, et jõest ei saa üle, giid keeldub minemast. Sööme autojuhiga koos õhtust ja otsustame, et ta viib ise meid homme Song Kuli äärde ja veedame kaks päeva hoopis seal. Seal olevat rohkelt jurtasid ja kõike muud, lisaks tundvat ta meie reisibüroo-meest ja võivat talle öelda, et tulgu meile sinna varem järgi. Mõttel tundub jumet olevat, muidu järve eriti ei näekski.
Õhtusöök venib pikale, sest juht pajatab pikalt kohalikust elust. Nõuka-aja lõpus oli inimestel siin raske, paljud kaotasid töö ja hakkasid jooma. Ka meie autojuht oli sellele teele minemas, aga õnneks on tal Saksamaale emigreerunud piimavend, kelle abiga pani ta koos pärisvennaga püsti kasutatud autode müügibisnese. Alustasid pisikeste rahvaautodega, lõpetasid džiipidega. Nüüd läheb neil mõlemal hästi ja iseseisvusega on nad rahul. Katšõn elab koos vanematega, sest tema on pere noorim poeg. Kirgiisidel on tava, et noorim poeg elab koos vanematega ja hoolitseb nende eest. Pensionisammas või nii. Venelased ja usbekid saadavad oma vanainimesed vanadekodusse.
Sõjavaes Katšõnil vedas, sattus tähtsate ninade autojuhiks ja sokutas autotöökotta kõik vähemusrahvad, et venelased neid ei kiusaks. Sõjaväes oli ta Poolas.
Kaks viimast aastat elas juhi peres Ameerika vabatahtlik, keda ta oma täiendavaks tütreks peab, kes õppis ära kirgiisi keele ja söögitegemise.
Halvad rahvad on venelased (ajaloolistel põhjustel) ja hiinlased (tulevad kogu kambaga ja moodustavad omaette subkultuuri). Usbekkidest arvab Katšõn, et nad on salalikud, lisaks peavad mitut naist. Omamaised naabrid on aga lihtsalt kadedad, külla tulles varastavad lauanõusid ja topivad kõik kommid tasku. Katšõn on moslem, aga mošees ei käi, Koraani loeb kord aastas – isa surma-aastapäeval.
Õhtul laulab väljas mošee, hauguvad koerad, siristavad tsikaadid, taevas kuu, tähed ja hääletu välgulöömine.
Tagasi välja astudes kõnetab meid vanamees, kes kuuldes, et oleme Eestist, teatab, et meil ju süüakse venelasi, tema oma silmaga Vremjast nägi. Püüan küll teda veenda, et ei maksa uskuda kõike, mida telekast näeb (eriti Vremjast!), aga vanamees ei jäta jonni. Pärib patshemu bes parnija. Ütlen, et noormehed kardavad tulla, siin ju põletatakse tänavatel elusaid inimesi. Ise telekast nägin. Vanamees rehmab käega ja viib jutu mujale. Lubab meid naiseks võtta, kui noorem oleks. Praegu tal naine olemas.
Naaseb nelja tuhandega Kazarmani sõitu pakkunud mees. Mina jään endale kindlaks. Mees laulab kõigi maade autojuhte ühendavat laulu halvast teest, kallist bensiinist ja pikast maast. Halb on tegelikult ainult tagumine pool teed ja kui tema Audi sealt läbi läheb, siis ei saa lugu väga hull olla. Bensiin on poole odavam kui meil. Ajan vastu juttu majanduskriisist ja sellest, kuidas meil on tööpuudus ja inimesed magavad tänaval. Kuna autojuht teatab, et oleme ju endised vennad-õed, nõuan sõbrahinda. Ma ei teadnudki, et suudan vene keeles nii palju mula ajada. Pargime ennast betoonplokile edasisi arenguid ootama. Arenguid paraku eriti ei toimu ja lõpuks jääme 4000ga nõusse.
Võtame algatuseks bensiini, linnast välja viiv tee on super-hea, araablaste rahadega ehitatud. Nad on sinnasamasse püsti pannud ka miskise Kesk-Aasia ülikooli. Juhi nimi on Katšõn või midagi taolist. Võtame peale ühe hääletaja, kes olevat juba paar päeva küla juures edasisõiduvõimalust oodanud.
Tee on täitsa korralik kruusatee, tolmab mõõdukalt. Umbes nagu Patjala tee. Juht tunneb huvi, kas meil ka selliseid Audisid on. On, vastan, ja jätan lisamata, et igasuguseid ronte liigub aeg-ajalt ringi küll. Vahepeal tehakse mootorijahutamise peatus jõenire ääres. Sõites on orientiiriks Narõni jõgi, algul paremal, siis vasakul pool teed. Vool on väga kiire. Vaated vägevad, taustaks 70ndate disko. Tehakse heina. Ületame 2830 meetrit kõrge kaamelikujudega kuru.
Omandan vene keeles uusi sõnu: kuru, lammas, sõjavang. Juhi sõnul ehitasid tee saksa sõjavangid. LP andmetel ehitasid tee venelased aastal 1903. Kusagil on mingi kala. Tee on igal juhul aus. Juhil on 5 last, mis on tema arvates absoluutne miinimum. Vanemal vennal turistibisnes. Kirutakse hoolsalt Bakievit ja tema poega. Serpentiini mööda sõites kuuleme loo bussist, mis teelt alla veoauto kasti kukkus.
Kazarman on laiade tänavatega viisakas küla. Sõidame CBT koordinaatori ukse taha, kes meid siis öömajale juhatab. Kodumajutus, maja on armas, tuba suur, palju vaipu maas. Toas kaetud laud. Põgeneme kohe ümbrust uurima. Leiame büstidega pargi, tutvume paljude lastega ja saame külameestelt kaasa kotitäie õunu.Lastega suheldes kasutan viisi, mis muidu omane kohalikele – küsin nende keeles "mis su nimi on?" ja edasi rääkida ei oska.
Tekib tume pilv ja äikesemürin.
Saimaluu Tashiga, mille vaatamiseks sai siia tuldud, on probleem. Vihma on nii palju sadanud, et jõest ei saa üle, giid keeldub minemast. Sööme autojuhiga koos õhtust ja otsustame, et ta viib ise meid homme Song Kuli äärde ja veedame kaks päeva hoopis seal. Seal olevat rohkelt jurtasid ja kõike muud, lisaks tundvat ta meie reisibüroo-meest ja võivat talle öelda, et tulgu meile sinna varem järgi. Mõttel tundub jumet olevat, muidu järve eriti ei näekski.
Õhtusöök venib pikale, sest juht pajatab pikalt kohalikust elust. Nõuka-aja lõpus oli inimestel siin raske, paljud kaotasid töö ja hakkasid jooma. Ka meie autojuht oli sellele teele minemas, aga õnneks on tal Saksamaale emigreerunud piimavend, kelle abiga pani ta koos pärisvennaga püsti kasutatud autode müügibisnese. Alustasid pisikeste rahvaautodega, lõpetasid džiipidega. Nüüd läheb neil mõlemal hästi ja iseseisvusega on nad rahul. Katšõn elab koos vanematega, sest tema on pere noorim poeg. Kirgiisidel on tava, et noorim poeg elab koos vanematega ja hoolitseb nende eest. Pensionisammas või nii. Venelased ja usbekid saadavad oma vanainimesed vanadekodusse.
Sõjavaes Katšõnil vedas, sattus tähtsate ninade autojuhiks ja sokutas autotöökotta kõik vähemusrahvad, et venelased neid ei kiusaks. Sõjaväes oli ta Poolas.
Kaks viimast aastat elas juhi peres Ameerika vabatahtlik, keda ta oma täiendavaks tütreks peab, kes õppis ära kirgiisi keele ja söögitegemise.
Halvad rahvad on venelased (ajaloolistel põhjustel) ja hiinlased (tulevad kogu kambaga ja moodustavad omaette subkultuuri). Usbekkidest arvab Katšõn, et nad on salalikud, lisaks peavad mitut naist. Omamaised naabrid on aga lihtsalt kadedad, külla tulles varastavad lauanõusid ja topivad kõik kommid tasku. Katšõn on moslem, aga mošees ei käi, Koraani loeb kord aastas – isa surma-aastapäeval.
Õhtul laulab väljas mošee, hauguvad koerad, siristavad tsikaadid, taevas kuu, tähed ja hääletu välgulöömine.
Lisa kommentaar