Kui voodist valja ronime, ootab meid elutoas juba hunnik pannkooke.
Topime
kogu oma musta pesu pesumasinasse ja suundume kesklinna poole. Karakol
on väga venekeelne linn, enamus sildid vene keeles ja ka kuulda on vene
keelt palju. Asutati vene garnisonilinnana 1886. LP andmetel on tegemist
vene kolonialismi ehedaima reliktiga.
Saame automaadist raha, kaardid posti pandud (kui jõuluks pole kohal, siis ilmselt ei tulegi) ja mälukaardi Krõõbi fotokale suurest Kumtori kaubamajast, kus on eht-post-nõukogulikult eklektiline kaubavalik. Mälukaarte ei müüda mõistagi seal, kus fotoaparaate, vaid mobiiltelefonipoes, aga mitte esimeses, kust küsime, vaid viimases.
On esimene koolipäev. Kõigil tüdrukutel on peas hiiglaslikud valged lehvid.
Sildi järgi "Datchõ" tuvastame Prževalski muuseumi juurde sõitva marshrutka. Lõõtsustega PAZ, täis värvikat rahvast, pilet 14 somi - 3,5 krooni eest seiklust kui palju. Kogu bussiseltskond vaatab, et me õiges kohas maha läheks ja viipab suuna muusemi poole.
Muuseum asub suures aiaga ümbritsetud pargis. Maja ees on lahke naisterahvas, kes muuseumi ukse meie auks lukust lahti teeb. Sees on suur gloobus, rännukohtade kaardid, fotod, vanade dokumentide koopiad ja topised. Sildid on ka inglise keeles. Vahel tuleb neist aru saamiseks küll ka venekeelseid lugeda, näiteks mõistatamaks, kumb kahest istuvast mehest istub keskel. Saabuvad käratsevad koolilapsed, põgeneme nende eest parki virsikuid sööma. Seal on lisaks Prževalski hauale ja monumendile ka tundmatu kirgiisi härrasmehe ausammas. Taamal paistab järv. Ilmub poiss valgel hobusel ja kaob kuuskede vahele. Muru niidab lehm. Pargiteel lõbustab ennast paarike statiiviga.
Teeme tiiru läbi õigeusklike valdavalt sinise surnuaia. Palav. Eemal paistab bussiooteputka, suundume sinna. Saame putka just pildistatud, kui peatub auto, millega komplektis olev vanamees avaldab soovi meid 50 somi eest linna viia. 25 somi inimese eest seega, umbes 3 krooni rohkem kui tulles. Selle raha kokkuhoidmise nimel küll ei tasu päikese käes küpseda, oodates bussi, mis tuleb ei-tea-millal.
Linnas suubume internetti, kus kaob korduvalt elekter. Loobume. Üldiselt on siinses kliimas mõistlik internetti tarbida mitte pimedas, vaid päeva kõige palavamal ajal.
Ostame jäätised ja läheme promenaadile inimesi vahtima, lootuses saada pildile suurte lehvidega lapsi. Selle asemel soovib meiega tutvuda kohalik noormees sõpradega. Räägib hoogsalt vene keelt. Naine on tal 22-aastane, ise ilmselt ka sama vana ja juba saanud valmis kahe lapsega. Tegeleb wrestlinguga ja on vist mobiilipoes müüja. Kuupalk ca 5000 somi. Naiste koht ongi tema arvates kodus, muidu hakkavad veel sõna võtma. Mehe asi on tööl käia. Lapsed on pühad, aga las nad olla parem lasteaias. Lisaks vene keelele ei ole teisi võõrkeeli vaja. Usk on hea asi, parandaks patte. Õnneks veavad sõbrad ta varsti minema.
Avastan, et kohalike pildistamiseks saab kasutada hindude tuntud nippi: sea oma kaaslane pildistatava isendi lähedusse ja tee nägu, nagu pildistaksid teda.
Õhtust sööma läheme venelikku restorani Kalinka, mille puhul LP hoiatab ebaviisaka teeninduse eest. Nõukogude inimestena ei lase me ennast sellest segada. Meie sisenedes magab üks teenindaja laua taga pingil, teine sasipäine nägu kerkib telefonihelina saatel baarileti tagant. Teenindus on muidu täitsa sõbralik ning kotletid ja kartulipuder nagu vanaema tehtud. Mahla müüakse pakiga.
Õhtul on linna kohal pidev mürin ja välk. Proovin teha välgupilti ja taipan pärast paarikümmet musta kaadrit, et katiku eemaldamine võiks pildikvaliteeti oluliselt parandada.
Saame automaadist raha, kaardid posti pandud (kui jõuluks pole kohal, siis ilmselt ei tulegi) ja mälukaardi Krõõbi fotokale suurest Kumtori kaubamajast, kus on eht-post-nõukogulikult eklektiline kaubavalik. Mälukaarte ei müüda mõistagi seal, kus fotoaparaate, vaid mobiiltelefonipoes, aga mitte esimeses, kust küsime, vaid viimases.
On esimene koolipäev. Kõigil tüdrukutel on peas hiiglaslikud valged lehvid.
Sildi järgi "Datchõ" tuvastame Prževalski muuseumi juurde sõitva marshrutka. Lõõtsustega PAZ, täis värvikat rahvast, pilet 14 somi - 3,5 krooni eest seiklust kui palju. Kogu bussiseltskond vaatab, et me õiges kohas maha läheks ja viipab suuna muusemi poole.
Muuseum asub suures aiaga ümbritsetud pargis. Maja ees on lahke naisterahvas, kes muuseumi ukse meie auks lukust lahti teeb. Sees on suur gloobus, rännukohtade kaardid, fotod, vanade dokumentide koopiad ja topised. Sildid on ka inglise keeles. Vahel tuleb neist aru saamiseks küll ka venekeelseid lugeda, näiteks mõistatamaks, kumb kahest istuvast mehest istub keskel. Saabuvad käratsevad koolilapsed, põgeneme nende eest parki virsikuid sööma. Seal on lisaks Prževalski hauale ja monumendile ka tundmatu kirgiisi härrasmehe ausammas. Taamal paistab järv. Ilmub poiss valgel hobusel ja kaob kuuskede vahele. Muru niidab lehm. Pargiteel lõbustab ennast paarike statiiviga.
Teeme tiiru läbi õigeusklike valdavalt sinise surnuaia. Palav. Eemal paistab bussiooteputka, suundume sinna. Saame putka just pildistatud, kui peatub auto, millega komplektis olev vanamees avaldab soovi meid 50 somi eest linna viia. 25 somi inimese eest seega, umbes 3 krooni rohkem kui tulles. Selle raha kokkuhoidmise nimel küll ei tasu päikese käes küpseda, oodates bussi, mis tuleb ei-tea-millal.
Linnas suubume internetti, kus kaob korduvalt elekter. Loobume. Üldiselt on siinses kliimas mõistlik internetti tarbida mitte pimedas, vaid päeva kõige palavamal ajal.
Ostame jäätised ja läheme promenaadile inimesi vahtima, lootuses saada pildile suurte lehvidega lapsi. Selle asemel soovib meiega tutvuda kohalik noormees sõpradega. Räägib hoogsalt vene keelt. Naine on tal 22-aastane, ise ilmselt ka sama vana ja juba saanud valmis kahe lapsega. Tegeleb wrestlinguga ja on vist mobiilipoes müüja. Kuupalk ca 5000 somi. Naiste koht ongi tema arvates kodus, muidu hakkavad veel sõna võtma. Mehe asi on tööl käia. Lapsed on pühad, aga las nad olla parem lasteaias. Lisaks vene keelele ei ole teisi võõrkeeli vaja. Usk on hea asi, parandaks patte. Õnneks veavad sõbrad ta varsti minema.
Avastan, et kohalike pildistamiseks saab kasutada hindude tuntud nippi: sea oma kaaslane pildistatava isendi lähedusse ja tee nägu, nagu pildistaksid teda.
Õhtust sööma läheme venelikku restorani Kalinka, mille puhul LP hoiatab ebaviisaka teeninduse eest. Nõukogude inimestena ei lase me ennast sellest segada. Meie sisenedes magab üks teenindaja laua taga pingil, teine sasipäine nägu kerkib telefonihelina saatel baarileti tagant. Teenindus on muidu täitsa sõbralik ning kotletid ja kartulipuder nagu vanaema tehtud. Mahla müüakse pakiga.
Õhtul on linna kohal pidev mürin ja välk. Proovin teha välgupilti ja taipan pärast paarikümmet musta kaadrit, et katiku eemaldamine võiks pildikvaliteeti oluliselt parandada.
Lisa kommentaar