pealinn I

Tatjana saabub tagasi siiski pisut enne kokkulepitud kellaaega ja toob toidu jooksujalu lauale. Tal on pidevalt nii kiire, et mul on piinlik teda oma kohaloluga segada. Sestap ei küsi me tema käest ka transporti katkiste kivide juurde, kuigi ilmselt oleks ta ainus selles külas, kes sellega hakkama saaks. Sõidame hoopis ära Bishkekki, kus turismi on suure tõenäosusega rohkem. Ja kõik pole veel LPs kirjasolekuga uhkeks läinud. Bishkek tundub senise taustal suure elust kihava metropolina.
Marsa lahkub üsna kohe pärast meie pealeronimist ja küsib 300 somi. Kihutab. Saan vastu tahtmist jutule naisterahvaga, kes kahtlustab mind lätlane olemises, uurib hotellide kasutatavuse kohta ja püüab meid laupäevaks Bishkekis mingile jumalateenistusele meelitada, kus ka head inimesed meid tasuta majutaks. Jään oma arvamusele kindlaks, et saame seegi kord ilma heade inimeste tasuta majutuseta hakkama. Turismi võimalikkusest ilma kohapealsete sugulaste-tuttavateta on kohalikel väga hägune ettekujutus.
Pärast Balõtshkit taaskohtume teega, mida mööda mõni aeg tagasi Narõni suunas magasime. Selle ääres on raudtee, mis on kummaline, sest ma pole kunagi kuulnud midagi kirgiisi raudteest.
Bishkekis üritavad taksojuhid meilt üüratuid summasid välja meelitada, aga naerame nad välja. Lõpuks ei pea ühel närv vastu ja ta on minu pakutud hinnaga nõus. Kuna viimaseks hotelliks on valitud paari suurusjärgu võrra senistest kallim, on ülejäänute optimism muidugi mõistetav.
Hotell on väljast üsna viisakas, koridorist ka. Tekid-padjad peab samas kapist ise võtma ja nii mõnigi element on pisut väsinud. Aga on kaks tuba ja privaatne pesula.
Orienteerume Novinomadini, kellega olen meilitsi pidanud kirjavahetust järvest järveni kulgemise teemal ja kelle väiteil see üritus ilma autota võimalik ei ole. Seekord tahame ainult autot ja saame selle homseks 70 dollari eest.
Kulgeme mööda linna, paar tänavavahet meie hotellist edasi on presidendipalee, millel üks värav selgelt värskema värviga. Seesama, millest veoautoga läbi rammiti. Palju suuri väljakuid, kõrgeid kujusid ja kirjusid lippe. Palav. Puude olemasolu tänava ääres on tervitatav. Oleme nagu maamatsid linnas, suud ümbritsevast saginast ammuli. Iga saja meetri tagant on võimalus ennast kolme somi eest kaaluda. Ei saagi aru, kas see on mingi kaalujälgijate abiprogramm või on neil muidu kaaluga probleeme. Või ei ole kaalusid vabamüügis.
Külastame kahte kaubamaja raamatupoodide otsingul. Suveniiride osakonnas on näha veebel Märsi demonstreeritud kaitseväe sidetehnikat. Ühest poest saab kaasa Aitmatovit, muidu on kirjavaraga nukker seis. Raamatud on vaid vene keeles, ainult ühes poes leiame eraldi nurga kirgiisikeelse kirjanduse tarbeks. Inglise keelt ei kasutata ja ainus LPs kirjasolev inglisekeelse kirjanduse müüginurk on kaotatud juba kolm aastat tagasi.
Kapsastununa maandume Metros (kus pidigi raamatuid olema), mis on ekspattidele suunatud hiigelhindadega söögimaja. Capuccino saab kätte seniste söögimajade söök pluss jook hinnaga. Aga vähemalt pole see lahustuv kohv.
Filharmoonia ümbruses puudub info mängitavast muusikast.
Õhtusöögiks saame veise asemel lammast ja keeldume vale söögi eest kallimat hinda maksmast.
Poetšekid on üleni vene keeles ja Aljonka šokolaad maitseb nagu vanasti Kalevi oma.