pealinn II

Meie aga ei saa, sest retseptsionist ei ole seda veel jõudnud valmis kirjutada. Praetud muna ja praetud keeduvorsti saab aga kätte ka ilma selleta. Pole ei nuga ega kohvi.
Ootame maja ees pisut Novinomadi autojuhti, kes on soliidne prillidega mees ja saabub Mitsubishi džiibiga, vabandab, et jäi kaks minutit hiljaks ja küsib, kas võib autos muusikat kuulata. See on selgelt kõige viisakam auto, millega siin sõitnud oleme. Juht on näinud filmi Tallinna korstnapühkijatest.
Mis pagana asi on vulkaniseerimine? Igatahes on see siin väga popp.
Kõigepealt sõidame Burana torni juurde, mis näeb välja nagu jäme minarett, on tegelikult venelaste 1970ndate rekonstruktsioon. Algupärand oleks 11. sajandist. Torn huvitab meid peamiselt selle pärast, et selle juurde on kokku kogutud balbaleid. Balbal on püstine kivi, millele on nägu pähe joonistatud nagu näpunukule. Valitsev arvamus on, et neid kasutati hauatähistena, nii enda kui ka väljapaistvamatele vaenlase sõdalastele. Esindatud on aga ka seisukoht, et tegu on millegi tootemilaadsega. Balbalid vedelevad ohakates koos mõningate joonistatud kivide ja araabiakeelsete kirjadega tulpadega. Kogu kraam alates ca 14. sajandist, aga täiesti süstematiseerimata. Torn on jäänuk Balasagunist, 11. sajandi keskusest siiditeel. Vanamees, kelle järgi linn nime sai, on esindatud büsti kaudu muuseumis ja on lisaks kirjutanud miskise varajase eneseabikäsiraamatu.
Järgmiseks Ak-Beshimi küla lahedal Suyab, mis kujutab endast mõningaid auke keset palavat välja. Kirjelduse järgi peaks seal leiduma hiina kindlustusi, budistlikke kloostreid, nestoriaanlikke kirikuid, zoroastristide torne ja muud. Selleks peab olema keskmisest elavam kujutlusvõime, aga asja on igatahes tunduvalt rohkem kui Tshingis-khaani müüril.
Navekat ehk uus linn näeb välja nagu Lehola linnus. Linn, mis asutatud 600. aasta paiku enne meie aega sogdialaste poolt. Või kuidas iganes neid eesti keeles nimetatakse. Ümberringi on näha künkaid, mis kujutavad ilmselt veel igasugu vanu ehitisi. Arheoloogia pole sugugi veel surnud teadus.
Poole päeva ajal oleme linnas tagasi, otsime kohvi. Astana-nimelisest kohvikust on järel ainult räämas silt, leiame aga täitsa istutava koha peatänava ääres. Ilma pikemata saab selgeks, et tegu on Fatboy'siga, ameeriklaste ja muude ekspattide kohaga. On kohvi. Kõrvallauast alustab meiega vestlust inglane Cambridgest, kes on teeninud 15 aastat Scotland Yardis ja nüüd mööda maailma politseinikke koolitab. Sedapuhku siis Kirgiisias. Läbib parasjagu vene keele koolitust, nädala pärast läheb Oshi, kuhu ta küll eriti minna ei taha. Tema senised ponnistused korruptsiooni vastu võitlemisel on tehtud Ruandas, Kongos, Angoolas, Moskvas ja Prantsusmaal. Praegune tiim koosneb lisaks talle veel türklasest, venelasest ja eestlasest nimega Tarmo. Niisiis mitte Meelis.
Rändame edasi, avastame uusi ja uusi parke ja kohvikuid ja kohtume Leniniga. Bishkekis on üle 30 kraadi sooja muideks. Pargid on teretulnud. Parkides mängitakse lauatennist ja tegeldakse ka aktiivselt kurameerimisega.
Üritasin panna ritta asju, mis tulevad siin tuttavad ette, aga millest meie oleme juba üle saanud: õõnsad loosungid majaseintel, räämas pargid, teeääred ja avalikud hooned, korrumpeerunud politseinikud, eklektilise kaubavalikuga poed, kus kogu kraam on müüja selja taga, šaakalitest mitteametliku transporditeenuse pakkujad bussijaamades, ebasõbralik teenindus, söökla- ja kloorihais, igamehe kartulikasvatus kui ellujäämisviis, nõukogude sümboolika, tagakardinatega žigulid ja mossed, putkandus, spordidressid väljaskäima-riietusena.
Teeviitasid ei ole. Üldse. Ei, vabandust, ühte nägime.
Jalakäijate tunnelis müüakse vihikuid, õpikuid ja muid koolitarvikuid.
Hotellis peletatakse kurje vaime, mida saame teada, kui läheme retseptsiooni ütlema, et neljandal korrusel kärssab miskit. Lahe, see vabandab asjaolu, et tube ei koristata. Mis kasu on puhtusest, kui kamp kurje vaime ümber hulgub.
Proovime oma aega veel kultuuri mahutada ja tuvastame, et ka ooperi- ja balletiteatri ümbruses pole infokildugi. See-eest töötab vene draamateater. Täna on muusikaline komöödia, midagi jänestega. Ennist lillepeenras koogutanud roosa tädi loeb möödaminnes üles selles mängivad näitlejad. Teatris on lisaks esindatud järgmised žanrid: komöödia, draama, muinasjutt, eepos, melodraama ja tragifarss.
Valime paljude äsjaavastatud kohvikute seast õhtusöögiks eksimatult Vana Edgari. Edgari teened eesti rahva ees leiavad kinnitust, sest menüüs on nii Eesti salat kui ka Tallinna salat. Tuuakse nuga. Ja neil on Staropramenit.
Koju minnes leiame Ala Too väljakult rahvakogunemise paljude õhupallide ja suhkruvatiga. Kõik hängivad ringi, sebivad lapsed, purskkaevud on pandud purskama. Kollane päike vajub majade taha.