Hotellisööklas ei anta endiselt kohvi ja moosi on liiga vähe, et mannaputru sellesse uputada.
Pärast
kohvijoomist Fatboy's on ette vaja võtta poodlemine. Ilmneb, et on veel
mõned raamatupoed ja ühest saan lõpuks Aitmatovi Päev pikk kui sada
aastat. Antiigipoodi jääb ka meist maha hulgaliselt somme. Ja kõhuli
poepõrandal roomates selgitame välja, et kirgiisid siiski toodavad
šokolaadi. Varasema järgi jäi mulje, et kogu magus veetakse sisse kas
Venemaalt või Kasahstanist. Raskem ülesanne on šokolaad tahkes olekus
läbi 35-kraadise Bishkeki hotelli toimetada.
Kultuuritarbimist alustame ajaloomuuseumist. Esimesel korrusel on pildid aprillisündmustest ainult kirgiisikeelsete kommentaaridega. Nii me ei saagi teada, mis võtmes nad toimunut praegu mõistavad. Teisel korrusel on ... Lenin. Nimetatud seltsimehe seost kirgiisi rahvaga ei suuda otseselt tuvastada, ainsaks selgituseks vitriinide juures on Lenini tsitaadid, mille ülespuhutud vene keelt ma paraku lugeda ei suuda. Kogu korrust ilmestavad nõukogulikud kuldsed pannood ja hiigelskulptuurid, lisaks teemakohased laemaalingud. Ühel neist leiame ka surnupealuunäoga Reagani raketil istumas - element, mis LP koostajatele muuseumist ainsana meelde jäi. Arvame juba, et muuseum tuleks ümber ristida kurjuse muuseumiks, kuid kolmandal korrusel on ka väga vanast ajast pärit potikilde ja muud. Selge, ürgajast tõi kirgiisid välja Lenin. Juttu ja pilte on ka Suyabist ja Navekatist ja sealsetest väljakaevamistest. Tunduvad siiski olema olulised kohad, kui leidude järgi otsustada. Pildi pealt on näha budistliku kloostri ja muude ehitiste rekonstruktsioone. Seega ei piirdunud meie kokkupuude budismiga siiski mitte ainult Dungani mošeega Karakolis. Äramainimist leiab lühidalt ka kirgiiside islamiminevik ja käsitöö.
Kunstimuuseum on huvitavam. Kujutavat kunsti on vastupidiselt LPs kirjasolevale palju, esineb isegi väga huvitavaid ja toredaid eksemplare. Paraku on enamus ruume halvasti valgustatud, ühes ei põle lambid üldse. Muuseumitädi vedeleb toolil asendis, mida võiks pigem praktiseerida mõni väsinud kolmeaastane. Vist mingi rahvuslik omapära, nägime eile poes müüjat lehte lugemas selili toolil. Valvurite toolid muuseumis on üldiselt paigutatud piltide ette. Osad pildiallkirjad on tõlgitud inglise keelde. Või vähemalt üritatud tõlkida. Nii leiab pildid "Tüdruk loetud sariga" ja "Ülejäänud kolhoosnikud". Stahhaanovlane on mingil põhjusel tõlgitud sotsiaalkindlustuseks.
Nii tohutu pingutuse järel leiame, et oleme ära teeninud kohvi konjakiga, mida pakutakse muuseumi kõrval kohvikus. Kohvikus on lisaks meile kuus miilitsat, kes lõbusalt kaarte mängivad. Kell on neli päeval.
Hargneme, Krõõp kaubamajja kausiga flirtima ja mina internetti ning kohtume mõne aja pärast siniste purskaevude juures, kui internetist on vool ära läinud. Suundume Ala Too väljakule inimesi pildistama. Eelmistel õhtutel oleme sellega iga kord pimeda peale jäänud. Ka seekordne seanss jääb üürikeseks, sest meie seltsi seavad ennast sisse kaks kohalikku neiut, kes soovivad suhelda. Tegemist inglise keelt õppivate teise kursuse üliõpilastega, kes ühestki inglisekeelselt lausest paraku aru ei saa. Kuna nad küsivad ka küsimusi stiilis "kas inglise keel on raske" ja "kas inglise keeles on palju sõnu", jääb arusaamatuks, millega nad ülikoolis aasta otsa tegelenud on. Nende käes näha olev õpik paistab pigem vestmiku tüüpi. Välismaalasi, kellega inglise keelt praktiseerida, nad Bishkekis ei tea olevat, samuti ei leiduvat inglisekeelset muusikat ega raamatuid. Auditooriumis on näidatud mõningaid filme. Pärast ülikooli lõpetamist kolme ja poole aasta pärast on võimalik saada kas õpetajaks või õppejõuks, aga mõlemad tahaks saada tõlgiks. Aasta ülikoolis maksab muidu 15 000 somi. Ülikool ise on suur, mitu osakonda mööda linna laiali. Üks neiu on päris Kochorist, teine kusagilt Issõk-kuli-äärsest külast. Kirgiisi neiud oskavad kõik hästi süüa teha ja pesu pesta. Selle peale ei oska ma muud targemat kosta, kui et meil on pesumasinad...
Ülikool on pargi lähedal ja neiud pakuvad, et võivad seda meile näidata. Miks ka mitte. Kahjuks peahoone fuajeest kaugemale valvur meid ei lase, seega näeme ära ainult sisehoovi.
Raputame neiud maha. Oleme viimase õhtu õhtusöögiks valinud koha pargis, kust ühel õhtul kuulsime elava klaveri mängimist. Four Seasons. Sedapuhku on elav jazz ja bossa! Koht on ilus, nugadest rääkimata. Hinnad on küll vastavad. Oleme ettenägelikult kõik sommid ära kulutanud. Teenindus toimub jooksujalu.
Pimedas Ala Too väljakule tagasi jõudes purskab sel vesi värviliste tulede ja viini valsi saatel, väljak on chillivat rahvast täis, müüakse mänguasju, pirukaid ja jäätist. Mida kõike on meie eest seni varjatud, soovitades karmilt enne pimedat tänavalt kaduda... Ei ole näha mitte ühtegi purjus inimest. Selle asemel paarikesed ja perekonnad väikeste lastega. Pildistame hoolega, keegi meesterahvas peab mind üheks paljudest väljakul tiirlevatest professionaalsetest piltnikest ja läheneb mulle sooviga, et ma teda pildistaks. Läheb mõningane aeg, enne kui aru saame, milles asi. Jälgime mängu, kuniks helipuldis tekib mingi error ja jätkame siis matka hotelli suunas. Pimedas on ainult oht kukkuda rentslisse või komistada paarikesele.
Kultuuritarbimist alustame ajaloomuuseumist. Esimesel korrusel on pildid aprillisündmustest ainult kirgiisikeelsete kommentaaridega. Nii me ei saagi teada, mis võtmes nad toimunut praegu mõistavad. Teisel korrusel on ... Lenin. Nimetatud seltsimehe seost kirgiisi rahvaga ei suuda otseselt tuvastada, ainsaks selgituseks vitriinide juures on Lenini tsitaadid, mille ülespuhutud vene keelt ma paraku lugeda ei suuda. Kogu korrust ilmestavad nõukogulikud kuldsed pannood ja hiigelskulptuurid, lisaks teemakohased laemaalingud. Ühel neist leiame ka surnupealuunäoga Reagani raketil istumas - element, mis LP koostajatele muuseumist ainsana meelde jäi. Arvame juba, et muuseum tuleks ümber ristida kurjuse muuseumiks, kuid kolmandal korrusel on ka väga vanast ajast pärit potikilde ja muud. Selge, ürgajast tõi kirgiisid välja Lenin. Juttu ja pilte on ka Suyabist ja Navekatist ja sealsetest väljakaevamistest. Tunduvad siiski olema olulised kohad, kui leidude järgi otsustada. Pildi pealt on näha budistliku kloostri ja muude ehitiste rekonstruktsioone. Seega ei piirdunud meie kokkupuude budismiga siiski mitte ainult Dungani mošeega Karakolis. Äramainimist leiab lühidalt ka kirgiiside islamiminevik ja käsitöö.
Kunstimuuseum on huvitavam. Kujutavat kunsti on vastupidiselt LPs kirjasolevale palju, esineb isegi väga huvitavaid ja toredaid eksemplare. Paraku on enamus ruume halvasti valgustatud, ühes ei põle lambid üldse. Muuseumitädi vedeleb toolil asendis, mida võiks pigem praktiseerida mõni väsinud kolmeaastane. Vist mingi rahvuslik omapära, nägime eile poes müüjat lehte lugemas selili toolil. Valvurite toolid muuseumis on üldiselt paigutatud piltide ette. Osad pildiallkirjad on tõlgitud inglise keelde. Või vähemalt üritatud tõlkida. Nii leiab pildid "Tüdruk loetud sariga" ja "Ülejäänud kolhoosnikud". Stahhaanovlane on mingil põhjusel tõlgitud sotsiaalkindlustuseks.
Nii tohutu pingutuse järel leiame, et oleme ära teeninud kohvi konjakiga, mida pakutakse muuseumi kõrval kohvikus. Kohvikus on lisaks meile kuus miilitsat, kes lõbusalt kaarte mängivad. Kell on neli päeval.
Hargneme, Krõõp kaubamajja kausiga flirtima ja mina internetti ning kohtume mõne aja pärast siniste purskaevude juures, kui internetist on vool ära läinud. Suundume Ala Too väljakule inimesi pildistama. Eelmistel õhtutel oleme sellega iga kord pimeda peale jäänud. Ka seekordne seanss jääb üürikeseks, sest meie seltsi seavad ennast sisse kaks kohalikku neiut, kes soovivad suhelda. Tegemist inglise keelt õppivate teise kursuse üliõpilastega, kes ühestki inglisekeelselt lausest paraku aru ei saa. Kuna nad küsivad ka küsimusi stiilis "kas inglise keel on raske" ja "kas inglise keeles on palju sõnu", jääb arusaamatuks, millega nad ülikoolis aasta otsa tegelenud on. Nende käes näha olev õpik paistab pigem vestmiku tüüpi. Välismaalasi, kellega inglise keelt praktiseerida, nad Bishkekis ei tea olevat, samuti ei leiduvat inglisekeelset muusikat ega raamatuid. Auditooriumis on näidatud mõningaid filme. Pärast ülikooli lõpetamist kolme ja poole aasta pärast on võimalik saada kas õpetajaks või õppejõuks, aga mõlemad tahaks saada tõlgiks. Aasta ülikoolis maksab muidu 15 000 somi. Ülikool ise on suur, mitu osakonda mööda linna laiali. Üks neiu on päris Kochorist, teine kusagilt Issõk-kuli-äärsest külast. Kirgiisi neiud oskavad kõik hästi süüa teha ja pesu pesta. Selle peale ei oska ma muud targemat kosta, kui et meil on pesumasinad...
Ülikool on pargi lähedal ja neiud pakuvad, et võivad seda meile näidata. Miks ka mitte. Kahjuks peahoone fuajeest kaugemale valvur meid ei lase, seega näeme ära ainult sisehoovi.
Raputame neiud maha. Oleme viimase õhtu õhtusöögiks valinud koha pargis, kust ühel õhtul kuulsime elava klaveri mängimist. Four Seasons. Sedapuhku on elav jazz ja bossa! Koht on ilus, nugadest rääkimata. Hinnad on küll vastavad. Oleme ettenägelikult kõik sommid ära kulutanud. Teenindus toimub jooksujalu.
Pimedas Ala Too väljakule tagasi jõudes purskab sel vesi värviliste tulede ja viini valsi saatel, väljak on chillivat rahvast täis, müüakse mänguasju, pirukaid ja jäätist. Mida kõike on meie eest seni varjatud, soovitades karmilt enne pimedat tänavalt kaduda... Ei ole näha mitte ühtegi purjus inimest. Selle asemel paarikesed ja perekonnad väikeste lastega. Pildistame hoolega, keegi meesterahvas peab mind üheks paljudest väljakul tiirlevatest professionaalsetest piltnikest ja läheneb mulle sooviga, et ma teda pildistaks. Läheb mõningane aeg, enne kui aru saame, milles asi. Jälgime mängu, kuniks helipuldis tekib mingi error ja jätkame siis matka hotelli suunas. Pimedas on ainult oht kukkuda rentslisse või komistada paarikesele.
Lisa kommentaar