pealinn III

Hommikusöök koosneb riisikeeduveest ja kõvaks keedetud munast. Õnneks oleme juba kuulnud teisest hommikusöögist, läheme Fatboy'sse ja sööme pannkooki, grillitud võileiba ja joome kohvi.
Ostan tänavakunstnike käest üleeile väljavalitud pildi. Neeger Sansibaril keeras pildi ajalehe sisse, Kambodzas oli lausa eraldi punutud torbik pildi transportimiseks. Siin on pakend lakooniline, koosnedes nöörist, mis lõigatakse katki nööri vastu tänava äärekivi nühkides ja seotakse lõuendi ümber. Nõukogude inimene on leidlik ja vähenõudlik.
Ajaloomuuseum on esmaspäeviti kinni, selle ees vahetatakse valvureid. Nagu ka antiigipood ja kunstimuuseum. Homme saab alles palju tegemist olema.
Kuuma eest põgeneme kinno. 3D film algab 10 minuti pärast. On väga glamuurne vaadata oma elu esimest 3D filmi Bishkekis. Tegemist tantsufilmiga Shag vperjod ehk Step up. Päris lahe.
Šokolaadi, halvaa ja miskise šokolaadikastmega vahvlijäätise saab ca 6,5 krooni eest.
Pärast järjekordset doosi internetti kammime läbi kõik teele jäävad raamatupoed, mida pole mitte vähe, kui neile tähelepanu hakata pöörama. Müüvad kasutatud raamatuid. Inglisekeelseid ei ole, ühes poes on ainsaks inglisekeelseks eksemplariks raamat Nepaali roomajatest ja kahepaiksetest. Nii meeleheitel me veel ei ole. Ka venekeelsetega pole kiita, peamiselt turustatakse õpikuid ja fantastikat. Ühes kohas leian Gogoli Surnud hinged ja saan jutule seda kaubastava vanamehega. Uus, Venemaal trükitav klassika on kallis, seda ei jaksaks siin keegi osta. Klassikat liigub, kui keegi emigreeruja oma raamatukogu müügiks toob.
Ühes poes avastame leti alt mitu kasti inglisekeelsete raamatutega ja kaevume sisse. Enamuses sopakad, aga kaevame välja ka Tolkieni Kääbiku. Väga tolmune üritus. Müüja on õnneks meeldivalt passiivne ja laseb meil oma äranägemise järgi toimetada.
Rahvuslik kiirtoit samsa (rasvane kolmnurkne pirukas) saab ära proovitud kiigel istudes. Kiik on paraku päikese käes ja kaua me seal vastu ei pea. Järgneb piimakokteil, mille sees olev kõrs keeratakse eelnevalt sõlme.
Matkame ortodoksi kirikuni, mis on sinine ja paljude tornidega. Löövipoolses osas käib kõva remont, pandud on suured klaasist aknad. Tundub, et enamuse Bishkekist oleme ära näinud.

Pisut usust. Tuginedes täiesti ebaesinduslikule rahvaküsitlusele ja oma märgatule võib väita, et nad on siin umbes sama palju moslemid kui meie oleme kristlased. Sõnades küll, aga tegudes eriti mitte. Koraani loetakse kas üldse mitte või harva, näiteks on mitu inimest öelnud, et perekond loeb Koraani isa surma-aastapäeval. Mošees ei käida, palvetajaid pole näha. Mošeed lammutati enamuses venelaste ajal maha, vanemast ajast on säilinud üksikud. Külades ja linnades on praegu siiski igal pool mošeed, mis näevad välja nagu oleks nad kõik ühe šablooni järgi ehitatud. Ilmselt ongi, viimase kümne aasta jooksul on üle riigi püsti pandud üle 2000 mošee. Mošee laul on ilus, mitte plärin ja lällamine nagu mõnel pool. Ümberlõikamise kohta ei riskinud küsida. Kaetud naisi on näha väga vähe (nad on värviliste riietega, mitte mustas, ja nägu on näha), tunduvalt vähem kui murumütsi ja habemega mehi, aga võibolla hoitakse enamus selliste perede naisi ka kodus luku taga. Alkoholi turustatakse, samas purjus inimesi pole kuskil näha. Ramadani olemasolu polnud märgata mitte milleski, mis võis olla muidugi tingitud ka sellest, et olime koos giidide ja hobustega sel ajal teel ja teelolijale söömise keeld ei kehti. Kubani jutust, mida ta söömise-mittesöömise kohta rääkis, ei saanud kahjuks päris täpselt aru, aga jäi mulje, et terve päev tühja kõhuga olla ja õhtul ennast kurguni täis puukida talle ei meeldi.