Öösel on veidi jahe ja hommikul võtab käimasaamine aega. Ülessoojenemiseks lähen seisan rannal päikese käes, aga päike pole veel piisavalt soe.
Stardin siiski tervelt veeerand tundi varem kui eile, juba 10:12.
Tagumik on korraks hell, mis läheb kohe üle, ja üllataval kombel pole jalad valusad, kuigi eile pärast lõunat kippusid reielihased krampi kiskuma. Kavas olnud eeltrenn jäi ju tegemata.
Esimene peatus tuleb kohe Naskali lahe vaate juures, kus on mõnus ja soe ja kus erosioon ilmselt pingi minu järgmise külastuse ajaks on alla randa viinud. Kui esimest korda siin käisin oli pingist sügavikuni paar meetrit. Merel kluugutavad linnud.
Vaatan, kas metsarada Tapurlani on läbitav. On, kui mudased augud välja arvata. Vähemalt pole ükski puu rajale siruli heitnud. Raske rattaga tasakaalu hoides mudarajal turnimine pole siiski lihtne ülesanne.
Tapurla sadam on inimtühi, sissesõit valdaja loal. Valdajat pole näha. Muuliserval vedelevad tangid. Meelis müüb Tapurlas kena väikest maja.
Reageerin pagasist kostvale uudsele helile ja lasen Krõõbile aastajagu National Geographicut saata. Mul on tekkinud komme kõik mind posti teel ahistav pahn Linda tänavale suunata. See oleks äkki võinud ka Tööstuse tänavale minna, aga see mõte tuleb mul alles pärast kõne lõppu. Naisterahvas kõne teises otsas oli imestunud, kuidas inimene kusagil ei ela. Aga loeb.
Loksal on näha kaks poodi: ETKVLi Lahemaa kauplus, mis on juba kinni, ja Coopi pood, mida alles ehitatakse.
Kui palav mereäär ja nõukogude sõjaväe varemed on jäänud selja taha, on ees Purekkari neem, mandri-Eesti kõige põhjapoolsem koht. Põhjale kohaselt on päike sügaval pilve taga ja tuul puhub riietest läbi. Teen pildi ära ja vantsin rattani tagasi. Päike tuleb välja.
Loodan Viinistust kohvi saada, sest silt seda lubab. Lähemal uurimisel selgub, et paraku lõppes pakkumine veerand tundi tagasi.
Martin palus teada anda, kui olen Kasispeal, aga on selleks ajaks juba läinud ära linna. Ta teab, kus on siinse kandi ilvesed ja muud loomad, kogu mets on jälituskaameraid täis.
Läbi igasuguste peade (Suurepea, Pärispea, Kasispea, Tammispea) Käsmu suunas. Väljun Harjumaalt otse Erru. Enne Käsmut lasen end eksitada kutsuvast metsateest. Alternatiivina on ees pikk ja igav asfaltlõik. Mets on mõnevõrra mudane, teel lamab puu. Kui muda ära korjatakse, on käbisid loobitud. Leian Käsmu järve, millest saab ammutada kollakat vedelikku. Abiks ikka, kuigi olen omale just kaks liitrit kraanivett tellinud. Las siis vedelik jääb pealegi järve. Järv paistab muidu kena ja ujutav.
Satun mööda metsaradu lõpuks ikka Käsmu, aga peale mere seal muud vett kusagilt ei paista. On ainult külatäis ilusaks vuntsitud maju.
Rattarada lubab viia Palganeemele, mis mulle kui värskele töötule väga tulus tundub. Sinna läheb õnneks ennistisest mõnevõrra kõvem tee. Liiga hilja tuli mõte telkida järve ääres ja käia neemel tühja rattaga. Keset metsa oleks ju soojem. Aga samas vähem päikeseloojangut ja -tõusu. Enamus mets on siin kühmuline ja kive täis pillutud. Neemel on siledat maad, mõned tont-ehitised ja silt, et väljaspool Käsmut telkida ei tohi. Keegi on juba lõket teinud, kuigi seda ka ei tohi. Aga siin on jupp siledat maad tuulevaikses kohas. Püstitan siis oma vigvami (ärge järgi tehke) ja jään vett ootama.
Vesi saabub keset päikeseloojangut ja sammun sellele poolele teele vastu. Pidevalt peab selja taha vaatama, kuhu on veetud lillasid ja roosasid ribasid, mille ainus loogiline eesmärk on see, et vee järele tõttavad inimesed ninali kukuks. Nii kohtun keset rada Martiniga, kes kolis Tallinnast Kasispeale ja teeb seal igasugu huvitavaid asju. Näiteks läheb kakkusid meelitama. Vaadake järgi, www.gran.ee. Kotis on tal kolm liitrit vett ja üks õlu. Eriti peen. Kusagil poseerib karu parasjagu kaamera ees. Tõttan hämaras metsa ja vee piiril tagasi, et keeta loojanguriismete taustal üks õhtusöök ja üks tee.
Täna 70 km.
Tagumik on korraks hell, mis läheb kohe üle, ja üllataval kombel pole jalad valusad, kuigi eile pärast lõunat kippusid reielihased krampi kiskuma. Kavas olnud eeltrenn jäi ju tegemata.
Esimene peatus tuleb kohe Naskali lahe vaate juures, kus on mõnus ja soe ja kus erosioon ilmselt pingi minu järgmise külastuse ajaks on alla randa viinud. Kui esimest korda siin käisin oli pingist sügavikuni paar meetrit. Merel kluugutavad linnud.
Vaatan, kas metsarada Tapurlani on läbitav. On, kui mudased augud välja arvata. Vähemalt pole ükski puu rajale siruli heitnud. Raske rattaga tasakaalu hoides mudarajal turnimine pole siiski lihtne ülesanne.
Tapurla sadam on inimtühi, sissesõit valdaja loal. Valdajat pole näha. Muuliserval vedelevad tangid. Meelis müüb Tapurlas kena väikest maja.
Reageerin pagasist kostvale uudsele helile ja lasen Krõõbile aastajagu National Geographicut saata. Mul on tekkinud komme kõik mind posti teel ahistav pahn Linda tänavale suunata. See oleks äkki võinud ka Tööstuse tänavale minna, aga see mõte tuleb mul alles pärast kõne lõppu. Naisterahvas kõne teises otsas oli imestunud, kuidas inimene kusagil ei ela. Aga loeb.
Loksal on näha kaks poodi: ETKVLi Lahemaa kauplus, mis on juba kinni, ja Coopi pood, mida alles ehitatakse.
Kui palav mereäär ja nõukogude sõjaväe varemed on jäänud selja taha, on ees Purekkari neem, mandri-Eesti kõige põhjapoolsem koht. Põhjale kohaselt on päike sügaval pilve taga ja tuul puhub riietest läbi. Teen pildi ära ja vantsin rattani tagasi. Päike tuleb välja.
Loodan Viinistust kohvi saada, sest silt seda lubab. Lähemal uurimisel selgub, et paraku lõppes pakkumine veerand tundi tagasi.
Martin palus teada anda, kui olen Kasispeal, aga on selleks ajaks juba läinud ära linna. Ta teab, kus on siinse kandi ilvesed ja muud loomad, kogu mets on jälituskaameraid täis.
Läbi igasuguste peade (Suurepea, Pärispea, Kasispea, Tammispea) Käsmu suunas. Väljun Harjumaalt otse Erru. Enne Käsmut lasen end eksitada kutsuvast metsateest. Alternatiivina on ees pikk ja igav asfaltlõik. Mets on mõnevõrra mudane, teel lamab puu. Kui muda ära korjatakse, on käbisid loobitud. Leian Käsmu järve, millest saab ammutada kollakat vedelikku. Abiks ikka, kuigi olen omale just kaks liitrit kraanivett tellinud. Las siis vedelik jääb pealegi järve. Järv paistab muidu kena ja ujutav.
Satun mööda metsaradu lõpuks ikka Käsmu, aga peale mere seal muud vett kusagilt ei paista. On ainult külatäis ilusaks vuntsitud maju.
Rattarada lubab viia Palganeemele, mis mulle kui värskele töötule väga tulus tundub. Sinna läheb õnneks ennistisest mõnevõrra kõvem tee. Liiga hilja tuli mõte telkida järve ääres ja käia neemel tühja rattaga. Keset metsa oleks ju soojem. Aga samas vähem päikeseloojangut ja -tõusu. Enamus mets on siin kühmuline ja kive täis pillutud. Neemel on siledat maad, mõned tont-ehitised ja silt, et väljaspool Käsmut telkida ei tohi. Keegi on juba lõket teinud, kuigi seda ka ei tohi. Aga siin on jupp siledat maad tuulevaikses kohas. Püstitan siis oma vigvami (ärge järgi tehke) ja jään vett ootama.
Vesi saabub keset päikeseloojangut ja sammun sellele poolele teele vastu. Pidevalt peab selja taha vaatama, kuhu on veetud lillasid ja roosasid ribasid, mille ainus loogiline eesmärk on see, et vee järele tõttavad inimesed ninali kukuks. Nii kohtun keset rada Martiniga, kes kolis Tallinnast Kasispeale ja teeb seal igasugu huvitavaid asju. Näiteks läheb kakkusid meelitama. Vaadake järgi, www.gran.ee. Kotis on tal kolm liitrit vett ja üks õlu. Eriti peen. Kusagil poseerib karu parasjagu kaamera ees. Tõttan hämaras metsa ja vee piiril tagasi, et keeta loojanguriismete taustal üks õhtusöök ja üks tee.
Täna 70 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar