Telgiuksest tervitab mind hommikul lauspilv. Vesi on öö otsa kuskil väga lähedal loksunud, nagu oleksin maganud vannis.
Laager läheb oodatust kiiremini kokku ja lõpuks püüab ka päike läbi pilve helendada. See ei tule tal hästi välja. Kuuse-männi-kivimets Käsmuni on endiselt tore. Ka Käsmu vahele ei ole midagi uut tekkinud, peale tervituseks viipava jalgrattal vastu sõitva vanamehe. Merevesi on valge.
Võsuni viib mõnus kergliiklustee, kus teistest sportlastest on näha üht kepikõndijat, üht koerajalutajat ja kaht prantsuse jalgratturit. Võsul muutub kergliiklustee rannapromenaadiks, mis viib mind mööda Võsu kahtlemata elavast kaubandusvõrgust, kust mul oli plaanis soetada mineraalvett või spordijooki. Ka siin on inimesed suutnud konnadest pinnalaotused vormistada.
Läbi Lahe ja Lobi külade viib kruusatee Lobi neemele. Seal on katkine tellisputka ja valge keerlev paat mehega. Sobib hästi pikniku pidamiseks. Päike katsub välja tulla. Vuhinaga lendab mööda seitse luike.
Pedassaarele jätan keeramata, sest mul ei tule meelde, mis seal oli. Pärast vaatan, et kilomeetripikkune kivikülv. Jääb siis järgmiseks korraks. Teeäärsed kraavid sisaldavad paaris parte.
Vergis saan teada, et sadamakohvik avatakse 17. mail. Peatse kohtumiseni. Tualett on kohe lahti.
Ka Altja kõrts näeb hüljatud välja ja selle kõrval kaevatakse auku. Metsa vahelt peab saama Mustojale. Algus on nagu peab, siis ilmub ootamatult asfalt. Kulgeb Mustojale, teeb tiiru ja kaob. Edasi on kruus kuni RMK lõkkekohani. Väga meeldiv lõkkekoht, kaks katusealust lauda lõkkeasemega, laavu, puukuur ja trepp jõkke. Imelik mürin. Peab kuskilt uurima, kas sõda on lahti.
Tee läheb edasi Vainupeale. Vahepeal on nii liivane, et lükkan ratast käekõrval. Kahes kohas on kõrval kitsas liivata alternatiivrada. Mets on muhe, palju sammalt ja kände. Tahakski jääda seda silmadega endasse ahmima. Vaikus, keegi krõbistab kuskil. Robinal tormab mööda kits.
Lõpeb Lahemaa rahvuspark. Oli küll lahe. Ja lahtesid oli ka omajagu. Kohe taastuvad lageraied.
Vainupeal on kuri koer, kabel ja kalurite parkla. Päike tuleb välja, aga õhk on jäine. Tundub, et sõidan pidevalt päikese eest ära.
Eisma sadamasse viivat teed ei märka, miska jääb vaatlemata sealne kiidetud roigasaed. Küll aga on kümnekonna aasta vanune torm küla taha rekordsuure lageraie moodustanud.
Rattasõidukiirus on sobiv vaatamaks sisse aedadesse ja hoovidesse, mis riistu ja värke seal on, ja mõelda, millises majas mulle meeldiks elada ja kas mu raamatud sinna mahuks.
Rutjalt helistan Merikesele ja ähvardan teda oma peatse saabumisega. Punase katusega kollane maja leidub lihtsalt, aga püüan esiti siseneda tagauksest. Majapidamises on uus koer, Sally. Närib. Pääsen kohe duši alla. Edasi tarbin veel teenuseid: toitu, seltskondlikku jutuajamist, ekskursiooni ümbruskonnas, elektrit ja veel toitu. Kõik toit, mida kohapeal ei sööda, tuleb kaasa võtta. Räägime Olaviga ära sõjajutud, jalutame Merikesega linnusevaremeteni ja pärast sõidame vaatama Karepa randa siit- ja sealtpoolt Selja jõge ning vanu paadikuure. Osad kalamehed on surnud, osad vanaks jäänud ja kuuride juures askeldamist vähem kui varem. Kala on ka meres vähem. Meri kubiseb luikedest ja pärastpoole on vasakul päikeseloojang.
Lühike rattasõidupäev, 60 km.
Võsuni viib mõnus kergliiklustee, kus teistest sportlastest on näha üht kepikõndijat, üht koerajalutajat ja kaht prantsuse jalgratturit. Võsul muutub kergliiklustee rannapromenaadiks, mis viib mind mööda Võsu kahtlemata elavast kaubandusvõrgust, kust mul oli plaanis soetada mineraalvett või spordijooki. Ka siin on inimesed suutnud konnadest pinnalaotused vormistada.
Läbi Lahe ja Lobi külade viib kruusatee Lobi neemele. Seal on katkine tellisputka ja valge keerlev paat mehega. Sobib hästi pikniku pidamiseks. Päike katsub välja tulla. Vuhinaga lendab mööda seitse luike.
Pedassaarele jätan keeramata, sest mul ei tule meelde, mis seal oli. Pärast vaatan, et kilomeetripikkune kivikülv. Jääb siis järgmiseks korraks. Teeäärsed kraavid sisaldavad paaris parte.
Vergis saan teada, et sadamakohvik avatakse 17. mail. Peatse kohtumiseni. Tualett on kohe lahti.
Ka Altja kõrts näeb hüljatud välja ja selle kõrval kaevatakse auku. Metsa vahelt peab saama Mustojale. Algus on nagu peab, siis ilmub ootamatult asfalt. Kulgeb Mustojale, teeb tiiru ja kaob. Edasi on kruus kuni RMK lõkkekohani. Väga meeldiv lõkkekoht, kaks katusealust lauda lõkkeasemega, laavu, puukuur ja trepp jõkke. Imelik mürin. Peab kuskilt uurima, kas sõda on lahti.
Tee läheb edasi Vainupeale. Vahepeal on nii liivane, et lükkan ratast käekõrval. Kahes kohas on kõrval kitsas liivata alternatiivrada. Mets on muhe, palju sammalt ja kände. Tahakski jääda seda silmadega endasse ahmima. Vaikus, keegi krõbistab kuskil. Robinal tormab mööda kits.
Lõpeb Lahemaa rahvuspark. Oli küll lahe. Ja lahtesid oli ka omajagu. Kohe taastuvad lageraied.
Vainupeal on kuri koer, kabel ja kalurite parkla. Päike tuleb välja, aga õhk on jäine. Tundub, et sõidan pidevalt päikese eest ära.
Eisma sadamasse viivat teed ei märka, miska jääb vaatlemata sealne kiidetud roigasaed. Küll aga on kümnekonna aasta vanune torm küla taha rekordsuure lageraie moodustanud.
Rattasõidukiirus on sobiv vaatamaks sisse aedadesse ja hoovidesse, mis riistu ja värke seal on, ja mõelda, millises majas mulle meeldiks elada ja kas mu raamatud sinna mahuks.
Rutjalt helistan Merikesele ja ähvardan teda oma peatse saabumisega. Punase katusega kollane maja leidub lihtsalt, aga püüan esiti siseneda tagauksest. Majapidamises on uus koer, Sally. Närib. Pääsen kohe duši alla. Edasi tarbin veel teenuseid: toitu, seltskondlikku jutuajamist, ekskursiooni ümbruskonnas, elektrit ja veel toitu. Kõik toit, mida kohapeal ei sööda, tuleb kaasa võtta. Räägime Olaviga ära sõjajutud, jalutame Merikesega linnusevaremeteni ja pärast sõidame vaatama Karepa randa siit- ja sealtpoolt Selja jõge ning vanu paadikuure. Osad kalamehed on surnud, osad vanaks jäänud ja kuuride juures askeldamist vähem kui varem. Kala on ka meres vähem. Meri kubiseb luikedest ja pärastpoole on vasakul päikeseloojang.
Lühike rattasõidupäev, 60 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar