Metsvindid laulavad hommikul üle mu pea.
Jätkan sama eilset metsarada kuni Poamani. Ka kohalik rattarada on selle nüüd üles leidnud. Täna on vähem reljeefi ja mets pole enam sagris ja salapärane, vaid lihtsalt ilus. Siledad kõrged männid, madalamad kuused ja kõige all mustikas.
Luidjal on ilus liivarand ja suur telkimisplats. Platsil käib vilgas elu, kuklased sagivad edasi-tagasi, mõned kandamitega, mõned ilma. Üks kuklane leiab oksarao, aga jaksab seda ainult natuke liigutada. Tuleb teine, peetakse plaani, uditakse rao külje alt ja kahepeale hakkab raag liikuma. Pikniku ajal lohiseb see tubli pool meetrit pesale lähemale. Sihtpunktini on veel paarkümmend meetrit. Surun maha kiusatuse oks koos sipelgatega pesa juurde tõsta. Aga vaevalt oskaks kuklased hinnata võimalust terve ülejäänud päeva päikese käes tšillida.
Tiir läbi Kõrgessaare. Jook hakkab otsa saama ja jäätis ju ka.
Tuul hakkab vastu. Jõuan Rootsi, kus on Eiffeli torn. Eesti on ikka väga pikk maa.
Suursäär jääb vahele, see-eest läbin koha nimega Sigala ja käskkoha Mangu!
Tahkuna tuletorn on juba eemalt võimas vaatepilt. Võimas on ka torni juures puhuv tuul. Veendun veelkord, et mulle väga ei meeldi olla suure tuulega kõrges kitsas kohas. Sellisel foobial on kindlasti mingi nimi. Torni alt saab kohvi ja Sirpi lugeda. Loen õhinal paar artiklit, siis vaatan kuupäeva. 24. mai. Piletimüüjal on hea muusikamaitse.
Läbi metsa ja militaarrajatiste pääseb Lehtmale. Meri mühiseb valjult, aga metsa vahel eriti tuult ei ole. Lehtma külje all on hiiglaslikud puiduvirnad, mõni seisab välimuse järgi otsustades juba mitmendat hooaega.
Tõrvanina tuleb ruttu kätte. On seal alles tuul! Vihmale sätib ka, aga sellest ei saa ikka asja. Pilved jäävadki mere kohale. Tõrvaninalt Kärdlasse saab mööda matkarada. Selle olen tuvastanud varasema maastikuluure käigus. Ilus okaskattega rada. Poole pealt tekib laudtee. Nii kaugele luure ei ulatunud. Suur tükk laudteed on ojja kukkunud. Teen jalgrattur-köieltantsijat, pärast pusimist oleme koos rattaga teisel pool auku ja päike tuleb välja. Natukese aja pärast põrkun sildiga, et rada on kehva seisukorra tõttu suletud. Osa laudteed on trampliin, osad lauad kadunud, osa viltu. Tõeline seiklusrada. Kohta, kus vääratan ja peaaegu üle ääre alla kukun, on jala toetamiseks ettenägelikult paigaldatud truup. Kärdlasse igatahes saab.
Kärdla inimesed naeratavad mulle aktiivselt ja teretavad. Mis lahti, kas mind otsitakse eilse sissemurdmise pärast juba taga? Püüan käituda loomulikult ja lähen keskväljaku lähedale kohvikusse pannkooke sööma. Väga armas kohvik. Muusikasse kostavad ühtäkki piiksud ja tuttav signatuur. Päevakaja. „Kell on saanud...“ alustab diktor, keegi keerab ta kinni ja muusika jätkub. Mõistlik. Vaimsele tervisele on ilmselt parem mitte teada, mis maailmas toimub.
Edasi on taas kohalik rattatee nr 305 mõneks ajaks minu plaanitud marsruudile joonistatud. See on äärmiselt muhe rada. Hausma, tiir ümber Kärdla lennuvälja, Hiiessaare, Kukka, Kõlunõmme, veevõtt Partsi ojast, murutee Suuresadamani.
Säärenina lõkkekoht. Kastan end hügieenikaalutlustel korra merre. Kolin tuulevaiksema laua juurde. Tuul on üldiselt veidi rahunenud. Kellelgi on võrgud meres. Kajakad.
Distants 80 km.
Luidjal on ilus liivarand ja suur telkimisplats. Platsil käib vilgas elu, kuklased sagivad edasi-tagasi, mõned kandamitega, mõned ilma. Üks kuklane leiab oksarao, aga jaksab seda ainult natuke liigutada. Tuleb teine, peetakse plaani, uditakse rao külje alt ja kahepeale hakkab raag liikuma. Pikniku ajal lohiseb see tubli pool meetrit pesale lähemale. Sihtpunktini on veel paarkümmend meetrit. Surun maha kiusatuse oks koos sipelgatega pesa juurde tõsta. Aga vaevalt oskaks kuklased hinnata võimalust terve ülejäänud päeva päikese käes tšillida.
Tiir läbi Kõrgessaare. Jook hakkab otsa saama ja jäätis ju ka.
Tuul hakkab vastu. Jõuan Rootsi, kus on Eiffeli torn. Eesti on ikka väga pikk maa.
Suursäär jääb vahele, see-eest läbin koha nimega Sigala ja käskkoha Mangu!
Tahkuna tuletorn on juba eemalt võimas vaatepilt. Võimas on ka torni juures puhuv tuul. Veendun veelkord, et mulle väga ei meeldi olla suure tuulega kõrges kitsas kohas. Sellisel foobial on kindlasti mingi nimi. Torni alt saab kohvi ja Sirpi lugeda. Loen õhinal paar artiklit, siis vaatan kuupäeva. 24. mai. Piletimüüjal on hea muusikamaitse.
Läbi metsa ja militaarrajatiste pääseb Lehtmale. Meri mühiseb valjult, aga metsa vahel eriti tuult ei ole. Lehtma külje all on hiiglaslikud puiduvirnad, mõni seisab välimuse järgi otsustades juba mitmendat hooaega.
Tõrvanina tuleb ruttu kätte. On seal alles tuul! Vihmale sätib ka, aga sellest ei saa ikka asja. Pilved jäävadki mere kohale. Tõrvaninalt Kärdlasse saab mööda matkarada. Selle olen tuvastanud varasema maastikuluure käigus. Ilus okaskattega rada. Poole pealt tekib laudtee. Nii kaugele luure ei ulatunud. Suur tükk laudteed on ojja kukkunud. Teen jalgrattur-köieltantsijat, pärast pusimist oleme koos rattaga teisel pool auku ja päike tuleb välja. Natukese aja pärast põrkun sildiga, et rada on kehva seisukorra tõttu suletud. Osa laudteed on trampliin, osad lauad kadunud, osa viltu. Tõeline seiklusrada. Kohta, kus vääratan ja peaaegu üle ääre alla kukun, on jala toetamiseks ettenägelikult paigaldatud truup. Kärdlasse igatahes saab.
Kärdla inimesed naeratavad mulle aktiivselt ja teretavad. Mis lahti, kas mind otsitakse eilse sissemurdmise pärast juba taga? Püüan käituda loomulikult ja lähen keskväljaku lähedale kohvikusse pannkooke sööma. Väga armas kohvik. Muusikasse kostavad ühtäkki piiksud ja tuttav signatuur. Päevakaja. „Kell on saanud...“ alustab diktor, keegi keerab ta kinni ja muusika jätkub. Mõistlik. Vaimsele tervisele on ilmselt parem mitte teada, mis maailmas toimub.
Edasi on taas kohalik rattatee nr 305 mõneks ajaks minu plaanitud marsruudile joonistatud. See on äärmiselt muhe rada. Hausma, tiir ümber Kärdla lennuvälja, Hiiessaare, Kukka, Kõlunõmme, veevõtt Partsi ojast, murutee Suuresadamani.
Säärenina lõkkekoht. Kastan end hügieenikaalutlustel korra merre. Kolin tuulevaiksema laua juurde. Tuul on üldiselt veidi rahunenud. Kellelgi on võrgud meres. Kajakad.
Distants 80 km.
Lisa kommentaar