Lõpuks jõuab kohale see vihm, mida mulle juba mitu päeva on lubatud.
Öö läbi paugub ja välgub, väiksed kadakad kaitsevad mind aga ilusti tuule eest. Hommikul ei saja seni, kuni mõtlen, et saan telgi peaaegu kuivalt kokku keerata. Sellest mõttest sajab kuni Kurjani.
Orienteerun rannaäärsetel väiksetel teedel sadamani, pausiga Kallaste pangal, kus mitu kihti kivimeid kõrgub samblaste kändude kohal. See on nüüd üks teine koht kui Kallaste liivakivipaljand, mis oli Peipsi ääres.
Viimased kolm kilomeetrit enne Heltermaad on lomp-tee karjamaa servas. Pilved tõusevad kõrgemale ja löövad servadest helendama, aga selja tagant läheneb juba kurjakuulutav kõmin. Hiiumaal nüüd ka ring peal.
Rohukülas paistab päike. Sean end taas kohvikus sisse. Praamidelt ju kohvi ei saa osta, sest praamid harrastavad papptopse. Kõige levinum prügi teeservades.
Praamil oleku ajal on ära väsinud esitule kinnitus ja varustustiim saab olukorrast pildi. Seniks aitab kleeplint. Raamikott paranes Muhus nii märkamatult, et ma ei saanud arugi.
Tekkinud on viis varupäeva. See koos asjaoluga, et olen seal ainult korra piknikku pidanud ja et sinna sõidab praam Rohukülast neli korda päevas, on reisiplaani lisanud üllatussaare – Vormsi.
Praamilt sõidab maha hiiglaslik puidukoorem.
Vormsil on leitsak. Saar hakkab mulle kohe meeldima, kuigi parmud on siin suured nagu kajakad. Sest kuidas saaks mitte meeldida koht, kus bussipeatuses ja poe eesruumis on sületäis raamatuid. Otsitakse eesti ja inglise keelt oskavat inimest tööle praami kohvikusse. Tööaeg 15 päeva kuus. See sobiks ju küll. Teadetetahvlilt selgub veel, et põhikooli lõpetasid siin sel aastal Martin, Jürgen ja Jaagup.
Hostelis, kus kavatsesin telkida, on tulemas suur grupp ja üksiküritajaid vastu ei võeta. Öeldakse aga, et telkida võib ükskõik kus, peaasi et mitte kellegi aias ja soovitatav on mitte lõket teha. Kuna õhtul oli plaan käia Rumpo poolsaarel ja mäletan seal asuvat majutusasutust, sõidan sinnapoole. Esimene majutusasutus teenindab sel aastal ainult gruppe, teine ei võta külalisi vastu ei täna ega homme. Äikesepilv muudkui kerkib pea kohale. Tahtsin küll kohalikele ettevõtjatele raha tuua, aga seda polnud vist ikka vaja. Igatahes ärgu siis imestatagu, kui inimesed telgivad selleks ettenägemata kohtades.
Poolsaare tippu viib RMK matkarada. Loodetavasti on siis ka tegemist riigimaaga. Löön esimesele kadakatevahelisele rohulapile telgi üles ja viskan asjad sisse hetk enne saju algust. Kuni väljas kõmmutatakse, loen raamatut. Lõpuks jääb tilkumine harvemaks. Kui ust paotan, vaatab mulle vastu üllatunud šoti mägiveis.
Mul pole vett. Võtan tühja pudeli ja vantsin viimasesse majutusasutusse. Vett saab.
Jalutan poolsaare tippu. Madal päike võõpab pilve tumesiniseks ja bonsai-kadakad erkroheliseks. Õhk on pärast vihma värske, aga endiselt soe. Pärast päikeseloojangut võtavad pilved sisse kõik värvid, mida nad teavad.
Läbisõit 33 km.
Orienteerun rannaäärsetel väiksetel teedel sadamani, pausiga Kallaste pangal, kus mitu kihti kivimeid kõrgub samblaste kändude kohal. See on nüüd üks teine koht kui Kallaste liivakivipaljand, mis oli Peipsi ääres.
Viimased kolm kilomeetrit enne Heltermaad on lomp-tee karjamaa servas. Pilved tõusevad kõrgemale ja löövad servadest helendama, aga selja tagant läheneb juba kurjakuulutav kõmin. Hiiumaal nüüd ka ring peal.
Rohukülas paistab päike. Sean end taas kohvikus sisse. Praamidelt ju kohvi ei saa osta, sest praamid harrastavad papptopse. Kõige levinum prügi teeservades.
Praamil oleku ajal on ära väsinud esitule kinnitus ja varustustiim saab olukorrast pildi. Seniks aitab kleeplint. Raamikott paranes Muhus nii märkamatult, et ma ei saanud arugi.
Tekkinud on viis varupäeva. See koos asjaoluga, et olen seal ainult korra piknikku pidanud ja et sinna sõidab praam Rohukülast neli korda päevas, on reisiplaani lisanud üllatussaare – Vormsi.
Praamilt sõidab maha hiiglaslik puidukoorem.
Vormsil on leitsak. Saar hakkab mulle kohe meeldima, kuigi parmud on siin suured nagu kajakad. Sest kuidas saaks mitte meeldida koht, kus bussipeatuses ja poe eesruumis on sületäis raamatuid. Otsitakse eesti ja inglise keelt oskavat inimest tööle praami kohvikusse. Tööaeg 15 päeva kuus. See sobiks ju küll. Teadetetahvlilt selgub veel, et põhikooli lõpetasid siin sel aastal Martin, Jürgen ja Jaagup.
Hostelis, kus kavatsesin telkida, on tulemas suur grupp ja üksiküritajaid vastu ei võeta. Öeldakse aga, et telkida võib ükskõik kus, peaasi et mitte kellegi aias ja soovitatav on mitte lõket teha. Kuna õhtul oli plaan käia Rumpo poolsaarel ja mäletan seal asuvat majutusasutust, sõidan sinnapoole. Esimene majutusasutus teenindab sel aastal ainult gruppe, teine ei võta külalisi vastu ei täna ega homme. Äikesepilv muudkui kerkib pea kohale. Tahtsin küll kohalikele ettevõtjatele raha tuua, aga seda polnud vist ikka vaja. Igatahes ärgu siis imestatagu, kui inimesed telgivad selleks ettenägemata kohtades.
Poolsaare tippu viib RMK matkarada. Loodetavasti on siis ka tegemist riigimaaga. Löön esimesele kadakatevahelisele rohulapile telgi üles ja viskan asjad sisse hetk enne saju algust. Kuni väljas kõmmutatakse, loen raamatut. Lõpuks jääb tilkumine harvemaks. Kui ust paotan, vaatab mulle vastu üllatunud šoti mägiveis.
Mul pole vett. Võtan tühja pudeli ja vantsin viimasesse majutusasutusse. Vett saab.
Jalutan poolsaare tippu. Madal päike võõpab pilve tumesiniseks ja bonsai-kadakad erkroheliseks. Õhk on pärast vihma värske, aga endiselt soe. Pärast päikeseloojangut võtavad pilved sisse kõik värvid, mida nad teavad.
Läbisõit 33 km.
Lisa kommentaar