Hommikul on suur pilv helendava servaga. Sääskede asemel on sipelgad.
Teederägastikus seigeldes leian üles ka teised lõkkekohad ja mitu pisikest rannasoppi. Ülevalt pangalt on võimas vaade. Pole nii ammu Pakri poolsaarel käinud, et ei mäletanudki, kui äge siin on.
Laulasmaal eksitab mind kohvik. Kohvikus arutavad õpetajad koolilõpu teemasid. Kõlavad mõttekatked, et „võimeid ei ole“, „me ju teame, kes on vähem võimekad“, „tal ju pole seda mälu“. Oeh. Positiivsema poole pealt: „peaks sekkuma varem“, „aineõpetaja ju ei tea, mis ajus toimub“. Just. Ei tea, et võimed on arendatavad.
Lohusalust leidub kena metsatee, mis viib Meremõisa telkimisalale. Vahepeal on rand. Tundub, et vesi on soojemaks läinud. Või hakkan lihtsalt harjuma.
Keila-Joal peab metsast välja tulema, et üle jõe saada. Peatus Türisalu pangal. Pangal ilmub taas ranniku matkarada, mis kulgeb piki panka. Tundub sõidetav. Läbin heinamaa ja rada lõpeb auku. Märgid näitavad, et tuleb ronida üle teepiirde. Esimest korda eemaldan takistuse ületamiseks rattalt pagasi. Pagasi taaspaigaldamise käigus on aega mõelda, kas peaks selle lollimängimise lõpetama ja lõplikult asfaldile ringi kolima. Jätkan asfaldil ja näen märki, mis manitseb jalgratturiga külgvahet hoidma.
Vääna-Jõesuus poepeatus ja pärast jäätist lähen vaatan, kas saab väikest teed pidi otse Suurupisse. Saab, läbi metsa, kõrgel mere kohal turnides.
Suurupi alumine tuletorn on huvitava välimusega, Eesti üks vanimaid puidust tuletorne. Esmaspäeviti ja teisipäeviti suletud.
Läbin väravatega piiratud aiandusühistu Murasteni ja nikerdan seal ringi, aga ei mõtle kaardilt välja, kuidas Tilgu tee tagumisse otsa saada, ilma et astangust alla hüppaks. Seega ei saa ma uhkelt sõita mööda kohast, kus põlv eelmisel kevadel katki läks. Alates Lohusalust on tekkinud eriti suur kontsentratsioon „sissesõit keelatud“ ja „eramaa“ silte. Omandiinstinkti kvintessents. Ei sõida enam igaks juhuks selliste siltide alt naljalt läbi, sest pealinnalähedased inimesed on närvilisemad kui tavalised inimesed.
Lollidemaalt möödun seega kergliiklusteed pidi ja keeran Tilgu teelt Rannamõisa tagahoovidesse. Seal leidub Tabasalu loodusrada, mis etendab üllatavaid vaateid. Esineb ka lõkkekoht.
Järgmiseks Kakumäe tagahoovid. Olen gps-i süvenenud, kui mööduv meesterahvas püüab inglise keeles uurida, kas ma vajan abi. On veider olla oma kodulinnas turist. Olen sisenenud ääremaa kõige suuremasse kohta Tallinnasse.
Kui Vabaõhumuuseumist on mööda sõidetud, viib kergliiklustee inimese sujuvalt Pelgulinna, ilma et sellest aru saaks. Seal on karusellid, kiiged, suhkruvatt ja inimesed murul päevitamas. Jätan vahele Kopli poolsaare, sest kell juba hiline, ja sõidan otse Paljassaare randa. Ranna kohal heljub mahe sõnnikulehk. Pilt tehtud, edasi Tööstuse tänavale, kus on võimalus ööbida varustustiimi juures. Varutud on sušit ja sauna.
Läbisõit 91 km.
Üks päev on veel, sest Kuivastu ei ole Saaremaal ja ring ei alanud Tallinnast.
Laulasmaal eksitab mind kohvik. Kohvikus arutavad õpetajad koolilõpu teemasid. Kõlavad mõttekatked, et „võimeid ei ole“, „me ju teame, kes on vähem võimekad“, „tal ju pole seda mälu“. Oeh. Positiivsema poole pealt: „peaks sekkuma varem“, „aineõpetaja ju ei tea, mis ajus toimub“. Just. Ei tea, et võimed on arendatavad.
Lohusalust leidub kena metsatee, mis viib Meremõisa telkimisalale. Vahepeal on rand. Tundub, et vesi on soojemaks läinud. Või hakkan lihtsalt harjuma.
Keila-Joal peab metsast välja tulema, et üle jõe saada. Peatus Türisalu pangal. Pangal ilmub taas ranniku matkarada, mis kulgeb piki panka. Tundub sõidetav. Läbin heinamaa ja rada lõpeb auku. Märgid näitavad, et tuleb ronida üle teepiirde. Esimest korda eemaldan takistuse ületamiseks rattalt pagasi. Pagasi taaspaigaldamise käigus on aega mõelda, kas peaks selle lollimängimise lõpetama ja lõplikult asfaldile ringi kolima. Jätkan asfaldil ja näen märki, mis manitseb jalgratturiga külgvahet hoidma.
Vääna-Jõesuus poepeatus ja pärast jäätist lähen vaatan, kas saab väikest teed pidi otse Suurupisse. Saab, läbi metsa, kõrgel mere kohal turnides.
Suurupi alumine tuletorn on huvitava välimusega, Eesti üks vanimaid puidust tuletorne. Esmaspäeviti ja teisipäeviti suletud.
Läbin väravatega piiratud aiandusühistu Murasteni ja nikerdan seal ringi, aga ei mõtle kaardilt välja, kuidas Tilgu tee tagumisse otsa saada, ilma et astangust alla hüppaks. Seega ei saa ma uhkelt sõita mööda kohast, kus põlv eelmisel kevadel katki läks. Alates Lohusalust on tekkinud eriti suur kontsentratsioon „sissesõit keelatud“ ja „eramaa“ silte. Omandiinstinkti kvintessents. Ei sõida enam igaks juhuks selliste siltide alt naljalt läbi, sest pealinnalähedased inimesed on närvilisemad kui tavalised inimesed.
Lollidemaalt möödun seega kergliiklusteed pidi ja keeran Tilgu teelt Rannamõisa tagahoovidesse. Seal leidub Tabasalu loodusrada, mis etendab üllatavaid vaateid. Esineb ka lõkkekoht.
Järgmiseks Kakumäe tagahoovid. Olen gps-i süvenenud, kui mööduv meesterahvas püüab inglise keeles uurida, kas ma vajan abi. On veider olla oma kodulinnas turist. Olen sisenenud ääremaa kõige suuremasse kohta Tallinnasse.
Kui Vabaõhumuuseumist on mööda sõidetud, viib kergliiklustee inimese sujuvalt Pelgulinna, ilma et sellest aru saaks. Seal on karusellid, kiiged, suhkruvatt ja inimesed murul päevitamas. Jätan vahele Kopli poolsaare, sest kell juba hiline, ja sõidan otse Paljassaare randa. Ranna kohal heljub mahe sõnnikulehk. Pilt tehtud, edasi Tööstuse tänavale, kus on võimalus ööbida varustustiimi juures. Varutud on sušit ja sauna.
Läbisõit 91 km.
Üks päev on veel, sest Kuivastu ei ole Saaremaal ja ring ei alanud Tallinnast.
Kommentaarid
Lisa kommentaar