Sajab. Mitte palju.
Jääb järgi, kuniks aeglaselt üles venin, söön ja veidi raamatut loen. Ilm on siiski sügisene.
Pika kere ja pulkas sabaga loom pageb tee kõrvalt sõnajalgade vahele. Ilmselt mink.
Keeran sisse Kabli pagari juurde, sest poe ees seisab juba üks matkajalgratas, samasugune oranž vihmakate peal nagu minul. Rattur on poes sees, süvenenud telefoni. Istun kohviga kõrvallauda ja saan peagi seltsiks kohaliku mehe, kes seletab, et kannab kaabut juba üle 20 aasta ja küll need Helmed ajavad ikka rumalat juttu. Kõigiga tuleb osata läbi saada.
Ratturiga saan jutule hiljem õues, kus ta oma vihmariideid kokku voldib. Sõidab Oandu-Ikla rada ja on lõpusirgel. Vahetame kogemusi koerte ja veevõtu teemadel.
Päike tuleb välja. Ühes kostüümivahetusega saab ka eilne blogi üles. Ka see hakkab traditsiooniks saama. Kui laagripaigas pole piisavalt internetti, läheb blogi üles järgmisel päeval sobivast bussipeatusest, seekord Jaagupi-nimelisest.
Kuni Häädemeesteni saab sõita väiksel teel, suur kusagil sealsamas undamas. Siis peab kuni Võisteni suurele teele ringi kolima. Hirmus. Võiste poe ees traditsiooniline jäätis. Neil Väikest Tomi pole, aga on Külli lemmikjäätist.
Paistab olema väiksem tee läbi Võiste ja kuni Tahkurannani välja. Võistes on palju kasvuhooneid. Selgub, et isegi sellisel süütul trassil nagu Lemmelt Pärnusse sõit, suudan leida üles kruusatee. Kulgeb mere ääres ja on üldiselt meeldiv. Vaatan ära Suurna nina, kuigi selle ees on võõrapärase nimega silt ja korraldus sõita edasi ainult valdaja loal.
Kiirtee kuni Pärnuni, vahepealse lõunapausiga Reiul. Enamasti taganttuul, kohati keeruline külgtuul.
Pärnu hakkab kena kergliiklusteega läbi metsa ja lehmade. Kohe linna sissesõidul helistab muhulane. Tundub, et Ruhnu praamigraafikust tingitud vangerdused on kõvasti elevust tekitanud.
Leian Koidula pargi ja sellest Kalle. Pessu, poodi, pitsat ja õlut. Õhtul põhjalik rattahooldus ketipesu, lõhkekehade valmistamise õpetus ja intervjuu vanematega.
Distants 67 km.
Pika kere ja pulkas sabaga loom pageb tee kõrvalt sõnajalgade vahele. Ilmselt mink.
Keeran sisse Kabli pagari juurde, sest poe ees seisab juba üks matkajalgratas, samasugune oranž vihmakate peal nagu minul. Rattur on poes sees, süvenenud telefoni. Istun kohviga kõrvallauda ja saan peagi seltsiks kohaliku mehe, kes seletab, et kannab kaabut juba üle 20 aasta ja küll need Helmed ajavad ikka rumalat juttu. Kõigiga tuleb osata läbi saada.
Ratturiga saan jutule hiljem õues, kus ta oma vihmariideid kokku voldib. Sõidab Oandu-Ikla rada ja on lõpusirgel. Vahetame kogemusi koerte ja veevõtu teemadel.
Päike tuleb välja. Ühes kostüümivahetusega saab ka eilne blogi üles. Ka see hakkab traditsiooniks saama. Kui laagripaigas pole piisavalt internetti, läheb blogi üles järgmisel päeval sobivast bussipeatusest, seekord Jaagupi-nimelisest.
Kuni Häädemeesteni saab sõita väiksel teel, suur kusagil sealsamas undamas. Siis peab kuni Võisteni suurele teele ringi kolima. Hirmus. Võiste poe ees traditsiooniline jäätis. Neil Väikest Tomi pole, aga on Külli lemmikjäätist.
Paistab olema väiksem tee läbi Võiste ja kuni Tahkurannani välja. Võistes on palju kasvuhooneid. Selgub, et isegi sellisel süütul trassil nagu Lemmelt Pärnusse sõit, suudan leida üles kruusatee. Kulgeb mere ääres ja on üldiselt meeldiv. Vaatan ära Suurna nina, kuigi selle ees on võõrapärase nimega silt ja korraldus sõita edasi ainult valdaja loal.
Kiirtee kuni Pärnuni, vahepealse lõunapausiga Reiul. Enamasti taganttuul, kohati keeruline külgtuul.
Pärnu hakkab kena kergliiklusteega läbi metsa ja lehmade. Kohe linna sissesõidul helistab muhulane. Tundub, et Ruhnu praamigraafikust tingitud vangerdused on kõvasti elevust tekitanud.
Leian Koidula pargi ja sellest Kalle. Pessu, poodi, pitsat ja õlut. Õhtul põhjalik rattahooldus ketipesu, lõhkekehade valmistamise õpetus ja intervjuu vanematega.
Distants 67 km.
Lisa kommentaar