Hommikul saab sünnipäevasalatit ja pannkooki, misjärel jäetakse muretsemisrohkelt hüvasti.
Veel ei saja, aga kohe hakkab. Valgeranna teeristis on kaks prantslastest jalgrattamatkajat. Kiidame koos ilma.
Mulle on kuidagi meelde jäänud, et Valgeranda pole vaja minna, aga olles Audrusse jõudnud, tundub, et ka seda polnud ette nähtud. Kaarti tudeerides selgub, et Valgerannast oleks saanud mereäärsele rajale. Nüüd olen aga igatahes Audrus ja Audru kiituseks peab ütlema, et vihma siin ei saja. See ei sega paljudel inimestel kiletatult mööda asulat ringi kõndimast, plakatid käes. Üks neist hüüab minu suunas pahaselt: „Kus siin see lava on?“ Lavast pole mul aimugi, ma ei peakski üldse siin olema.
Kuna olen läbi pargi lõiganud ja jätnud ristmikul olnud sildid vaatamata, jõuan ka siit mereäärsele rajale. Idas krabistavad lehmad, läänes vahutab Läänemeri. Kraavist tõusevad lendu haigrud. Kui kruus lõpeb, algavad külad maniküüritud muruplatside, lilletatud aedade ja sõnatute koertega. Üle tee läheb kõigepealt hiir ja pärast rebane.
Lindis osutab silt Kapteni suvekohvikule, mis avatakse kell 12. Kell on täpselt 12 ja keeran sisse. Maja taga ehitab mees terrassi juurde piiret. Tuleb keedab mulle kohvi, toob kalavõileiva ja rabarberikoogi. Kogu lõbu maksab neli eurot, vaade Pärnu lahele on pealekauba. Neil on siin sibulatee ja seto külävüüga analoogne rannatee, mille ääres pakutakse igasugu asju vaadata ja süüa.
Edaspidi keeratakse vihm kogu päeva vältel ebaregulaarselt kinni ja lahti. Lahti keeratakse tavaliselt siis, kui vihmariided on peaaegu kuivad. Tuul on põigiti. Munalaiu jätan sellise ilmaga vahele ja kruusateedele ka väga ei kipu. On pigem rühkimine ja kapuuts ahendab silmaringi. Osa aega kulgen nüüd ranniku matkarajal, mis on osa kogu Euroopat läbivast rajast, mille väikse jupi kõndisin Portugalis ja mille teine ots on Narva-Jõesuus.
Pootsil lubatakse ampsu ja lonksu. Leti taga on asjalik neiu, kes uurib, kuhu lähen ega muretse karvavõrdki vihmas telkimise pärast. Müüakse igasugust talukaupa. Söön ära terve pannipitsa, joon mahla ja kohvi ja loen raamatut, oodates vihma vähenemist. Vihm ei vähene.
Matsirannas on mereäärne mändidealune piknikulaudu täis puistatud, aga tuul on siin selline, et puhub mind rattaga tükkis lendu. Mõte telkimisele ei tundu merelt lähenevate uute tumehallide pilvede taustal enam väga apetiitne ja lasen end eksitada Varemurru puhkekeskuse sildist. Värav on kinni, selle kõrval kaks telefoninumbrit. Vastab ergas meeshääl, kes ütleb, et muidugi saab ööbida, inimene kohe tuleb. Inimene tulebki ja saan kasutada tervet maja, kus on umbes sada voodit. Või midagi. Sisustus on 90ndatest, aga vähemalt ei saa tuul mind siit kätte. Kõõritan küll aknast õhtu jooksul vähehaaval sinetama löövat taevast ja kahetsen, et ma õues pole, aga tuul möllab endiselt ja kes teab, milleks see kõik hea on.
Teepikkus 79 km.
Mulle on kuidagi meelde jäänud, et Valgeranda pole vaja minna, aga olles Audrusse jõudnud, tundub, et ka seda polnud ette nähtud. Kaarti tudeerides selgub, et Valgerannast oleks saanud mereäärsele rajale. Nüüd olen aga igatahes Audrus ja Audru kiituseks peab ütlema, et vihma siin ei saja. See ei sega paljudel inimestel kiletatult mööda asulat ringi kõndimast, plakatid käes. Üks neist hüüab minu suunas pahaselt: „Kus siin see lava on?“ Lavast pole mul aimugi, ma ei peakski üldse siin olema.
Kuna olen läbi pargi lõiganud ja jätnud ristmikul olnud sildid vaatamata, jõuan ka siit mereäärsele rajale. Idas krabistavad lehmad, läänes vahutab Läänemeri. Kraavist tõusevad lendu haigrud. Kui kruus lõpeb, algavad külad maniküüritud muruplatside, lilletatud aedade ja sõnatute koertega. Üle tee läheb kõigepealt hiir ja pärast rebane.
Lindis osutab silt Kapteni suvekohvikule, mis avatakse kell 12. Kell on täpselt 12 ja keeran sisse. Maja taga ehitab mees terrassi juurde piiret. Tuleb keedab mulle kohvi, toob kalavõileiva ja rabarberikoogi. Kogu lõbu maksab neli eurot, vaade Pärnu lahele on pealekauba. Neil on siin sibulatee ja seto külävüüga analoogne rannatee, mille ääres pakutakse igasugu asju vaadata ja süüa.
Edaspidi keeratakse vihm kogu päeva vältel ebaregulaarselt kinni ja lahti. Lahti keeratakse tavaliselt siis, kui vihmariided on peaaegu kuivad. Tuul on põigiti. Munalaiu jätan sellise ilmaga vahele ja kruusateedele ka väga ei kipu. On pigem rühkimine ja kapuuts ahendab silmaringi. Osa aega kulgen nüüd ranniku matkarajal, mis on osa kogu Euroopat läbivast rajast, mille väikse jupi kõndisin Portugalis ja mille teine ots on Narva-Jõesuus.
Pootsil lubatakse ampsu ja lonksu. Leti taga on asjalik neiu, kes uurib, kuhu lähen ega muretse karvavõrdki vihmas telkimise pärast. Müüakse igasugust talukaupa. Söön ära terve pannipitsa, joon mahla ja kohvi ja loen raamatut, oodates vihma vähenemist. Vihm ei vähene.
Matsirannas on mereäärne mändidealune piknikulaudu täis puistatud, aga tuul on siin selline, et puhub mind rattaga tükkis lendu. Mõte telkimisele ei tundu merelt lähenevate uute tumehallide pilvede taustal enam väga apetiitne ja lasen end eksitada Varemurru puhkekeskuse sildist. Värav on kinni, selle kõrval kaks telefoninumbrit. Vastab ergas meeshääl, kes ütleb, et muidugi saab ööbida, inimene kohe tuleb. Inimene tulebki ja saan kasutada tervet maja, kus on umbes sada voodit. Või midagi. Sisustus on 90ndatest, aga vähemalt ei saa tuul mind siit kätte. Kõõritan küll aknast õhtu jooksul vähehaaval sinetama löövat taevast ja kahetsen, et ma õues pole, aga tuul möllab endiselt ja kes teab, milleks see kõik hea on.
Teepikkus 79 km.
Lisa kommentaar