Lõunalaagri-Hino järv

Kuna täna võib olla selle suve kõige soojem päev, siis panen äsja saadud pommikindlate pükste asemel jalga veel lühemad lühikesed püksid, mille hankis mulle Matkasport, otsides neid maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste hulgast.
Sõidan Koidula piiripunktini ja panen sealt kaarti vaatamata uljalt uhama. Mõnus sile asfalt, enamasti kergelt allamäge, taganttuul. Asi hakkab järjest kahtlasem tunduma, sest läbin Säpina-nimelise koha, mida siin ei peaks olema ja veidi järele mõeldes raudteed üldse ei paista. Kaart kinnitab mu kahtlusi, et väntan reipalt Tartu suunas. Tuli viis trahvikilomeetrit ja sama palju tagasi. Vähemalt nägin ära, et Seto külävüü peal tähistatud Matsuris ei paistnud midagi põrutavat ja siia keeramata jätmine poleks pidanud jääma kripeldama.
Näen Koidula piiripunkti nüüd lähemalt kui enne, tee Võmmorski suunas kulgeb raudtee ääres ja siis selle alt läbi. Võmmorskist Veretinä, Tsergondõ, Lepä ja Viro kaudu Meremäele. Meremäe paistab olema sellist tüüpi suurem koht, kus on pood. Kohe teeristis on laululava pinkidega, millel kannatab süüa soolast ja lasta päikesel varvastele paista. Enne kui minna poodi jäätise järele. Aga on üllatust, Meremäel ei ole poodi. Kuigi on kool ja kooli ees piknikulaud. Vesi hakkab otsa saama, aga ma põikpäiselt siiski ei keera Vastseliina suunas, vaid Miikse ja Viitka kaudu Luhamaa piiripunkti poole.
Kusagil kruusateel jookseb minu poole mingi asi. Auto sõidab tal aeglaselt sabas. Mäger kihutab minust pead pööramata mööda ja teed pidi edasi, kuniks puiduvirnad kahel pool lõpevad ja ta saab ära võpsikusse putkata.
Enne Luhamaa piiripunkti on teetööd ja suur parkla koos veoautode ja asutusega, millele on kirjutatud „kohvik“. Väga hea. Asutuses on kolm sõbralikku naisterahvast. Kivitii kohvik avatakse küll alles homme, aga kohvi saab. Vett saab ka. Pärast mind tulnud perekond saab isegi kooki, mille Daisi võtab ahjust 15 minuti pärast. Homsest alates saab muud süüa ka. Minge Kivitii kohvikusse, seal on lahke pererahvas.
Suundun Kossa, Kriiva ja Kiviora/oru kaudu Hino järve suunas. Kusagil Vungi kandis valin otsema tee, gps-i ekraanil näevad need ju kõik ühesugused välja. Kruus kaob mõne aja pärast muru sisse, siis on muda ja kraav ja pokumaa. Seda see naisterahvas mulle viimases talus järele vaatama jäi. Kui oleksin küsinud, kas siitkaudu saab Kiviorasse, oleks ta ilmselt öelnud, et rattaga küll ei saa. Aga ta ei tea, et pealinna inimestele lihtsalt meeldib ratast läbi muda ja kraavide sikutada. Mõned käivad isegi metsas jooksmas, ratas kukil.
Kolme riigipiiri kohtumisnurga jätan vahele. Nagunii võsa ja enne seda mitu kilomeetrit kehva kruusa. Pärast paberkaardilt vaatan, et sinna on siiski mingi obelisk joonistatud.
Hino järve proovin siit ja sealt. Infosildiga tähistatud kohta tulevad lätlased ja lähevad sõnatult kalale. Pole ka Katrit, kes lätlased ära ajaks. Mujal on kas eramaa või kehv telkida või ei pääse järve. Olen selles leitsakus pirtsakaks muutunud ja maandun resigneerunult Vetevana turismitalus. Seal on kohmetu meesinimene, kes juhendab, et telgi võib panna, kuhu heaks arvan, ja teeb väikse ringkäigu. Igal pool ahvatlevad muruplatsid. Valin koha piknikulaua kõrval. Luureinfo kohaselt on siin ainult kaks eksemplari pererahvast, kes lähevad sauna. Tähendab, saab tseremoonitsemata järve sumatada. Järves heljub mingi sade, mis hiljem keetes veidi vahtu läheb. Veider.
Distants koos 10 trahvikilomeetriga 77 km.