Info peale, et kõik Värska ja lähiümbruse söögikohad sulgusid kas kell viis või kell seitse, saabub Kalle pitsa, võileibade, šokolaadi ja veiniga.
Lubatud järvevaatega rõdul toimuva söömingu ja regionaalprobleemide arutelu taustaks näidatakse Aafrika stiilis päikeseloojangut. Hommikul jätame koristajale ämbliku ja pooliku pudeli veini.
Panen kohe jalga uued popid rattapüksid. Kõigepealt on vaja käia ära Podmotsas, mis praegu on tee lõpp ja Eesti Vabariigi lõpp, aga kunagi oli suur kohalik keskus. Sirelid lõhnavad ja üle Värska lahe paistavad Kulja kirik ja suplevad vene poisikesed. Söön ära eileõhtuse hädavõileiva.
Värskas tagasi, joon tsäimajas kohvi. Lihtsalt sellepärast, et eelmine kord siin ukse taha jäin, sest esmaspäeviti ei sööda, ja pidin selle asemel bensujaama pingil vihmas jäätisega leppima. Pingi tunnen mööda sõites ära.
Edasi on väljakutseks läbida jupp Venemaad. Selgub, et lausa kaks juppi. Esimese hoiatussildi juures põõsas märkan piirivalvepatrulli ja küsin igaks juhuks üle. Jah, rattaga võib sõita kuni Saatseni välja. Esimene jupp on nii lühike, et ei saa arugi, millal see õieti lõpeb. Ja juba on Lutepää. Õige saabas on veidi alla kilomeetri. Mets on samasugune kui meil ja linnud laulavad samamoodi. Venemaa suunal on traataed ja riba kraabitud maapinda. Jalga Venemaa pinnale panna ei tohi.
Kuna selle saapa pärast on juba nii palju elevust olnud, siis sõidan Saatseni välja ja käin Setomaa muuseumis. Proua paneb minu auks tuled põlema ja filmid käima ning vaatab neid minuga koos, kommenteerides, kes on elus, kes juba surnud. Kui ta noor oli, käisid tüdrukud Petseri kloostri kellalööjaid vaatamas, kes olla olnud kenad poisid. Petserisse on nüüdki tihti asja ja seal käimiseks on piirielanikel eraldi viisa. Näitab kaardi pealt üsna solvunult, et enamus meie maad on teisel pool piiri. Teisel korrusel istub muuseumi juhataja, kellega jääme pikemalt kohalikku elu arutama. Ei leia ka meie kahepeale lahendust väikeste kohtade väljasuremise probleemile, aga setodele on kodukoht väga oluline.
Piusa jõgi ei lase mind enne üle, kui tuleb Kundrusele tagasi sõita. Vahepeal saab teha väikse lõikamise mööda toredat teed Saabolda küla juurest. Pärast silda korraldab piirivalve teetolmutamise aktsiooni. Sõida nagu siil udus. Vastik pehme kruusaga tee.
Keeran sisse Seebi-Jüri juurde nagu eelmine kord siinkandis jalutades lubasin. Poepidaja on tegelikult Silver, Jüri ehk Georg oli tema vanaisa. Võtan mitu seepi ja muist saan kauba peale, kommi saan ka. Silver mäletab mind jalutamise ajast ja jutustab lugusid teistest matkajatest. Vett saab teisel pool teed olevast talust, seal on ümbruskonna parim vesi. Parima vee talus on lahke peremees, kes ema just sauna saatis. Kas ma ei taha ka sauna? Tänan, võtan vee ja sõidan edasi Lõunalaagri suunas.
Nostalgiast ajendatuna valin RMK raja. Saab kõvasti liivas ukerdatud ja juurikatel turnitud, aga rada on siin ilus ja vaikne. Metsas on sääsed. Kägu kukub tohutul hulgal rännukilomeetreid. Lõkkekoha juures olev paisjärv pidi Silveri sõnul olema kuiv, selles on aga vett korralikult. Saab ennast pesta ja jääb ülegi. Imelikul kombel jätavad sääsed mind pesu ajaks rahule. Võibolla on jahmunud metsas toimetavat paljast inimest nähes.
Telk saab üles, ratas hooldatud ja pada tulele, päike loojub vaikselt mändide taha. Sääsed ründavad parves, kratsimishooaeg on alanud. Linnulaulu sekka kostab müra Petseri raudteejaamast.
Täna vändatud 53 km.
Panen kohe jalga uued popid rattapüksid. Kõigepealt on vaja käia ära Podmotsas, mis praegu on tee lõpp ja Eesti Vabariigi lõpp, aga kunagi oli suur kohalik keskus. Sirelid lõhnavad ja üle Värska lahe paistavad Kulja kirik ja suplevad vene poisikesed. Söön ära eileõhtuse hädavõileiva.
Värskas tagasi, joon tsäimajas kohvi. Lihtsalt sellepärast, et eelmine kord siin ukse taha jäin, sest esmaspäeviti ei sööda, ja pidin selle asemel bensujaama pingil vihmas jäätisega leppima. Pingi tunnen mööda sõites ära.
Edasi on väljakutseks läbida jupp Venemaad. Selgub, et lausa kaks juppi. Esimese hoiatussildi juures põõsas märkan piirivalvepatrulli ja küsin igaks juhuks üle. Jah, rattaga võib sõita kuni Saatseni välja. Esimene jupp on nii lühike, et ei saa arugi, millal see õieti lõpeb. Ja juba on Lutepää. Õige saabas on veidi alla kilomeetri. Mets on samasugune kui meil ja linnud laulavad samamoodi. Venemaa suunal on traataed ja riba kraabitud maapinda. Jalga Venemaa pinnale panna ei tohi.
Kuna selle saapa pärast on juba nii palju elevust olnud, siis sõidan Saatseni välja ja käin Setomaa muuseumis. Proua paneb minu auks tuled põlema ja filmid käima ning vaatab neid minuga koos, kommenteerides, kes on elus, kes juba surnud. Kui ta noor oli, käisid tüdrukud Petseri kloostri kellalööjaid vaatamas, kes olla olnud kenad poisid. Petserisse on nüüdki tihti asja ja seal käimiseks on piirielanikel eraldi viisa. Näitab kaardi pealt üsna solvunult, et enamus meie maad on teisel pool piiri. Teisel korrusel istub muuseumi juhataja, kellega jääme pikemalt kohalikku elu arutama. Ei leia ka meie kahepeale lahendust väikeste kohtade väljasuremise probleemile, aga setodele on kodukoht väga oluline.
Piusa jõgi ei lase mind enne üle, kui tuleb Kundrusele tagasi sõita. Vahepeal saab teha väikse lõikamise mööda toredat teed Saabolda küla juurest. Pärast silda korraldab piirivalve teetolmutamise aktsiooni. Sõida nagu siil udus. Vastik pehme kruusaga tee.
Keeran sisse Seebi-Jüri juurde nagu eelmine kord siinkandis jalutades lubasin. Poepidaja on tegelikult Silver, Jüri ehk Georg oli tema vanaisa. Võtan mitu seepi ja muist saan kauba peale, kommi saan ka. Silver mäletab mind jalutamise ajast ja jutustab lugusid teistest matkajatest. Vett saab teisel pool teed olevast talust, seal on ümbruskonna parim vesi. Parima vee talus on lahke peremees, kes ema just sauna saatis. Kas ma ei taha ka sauna? Tänan, võtan vee ja sõidan edasi Lõunalaagri suunas.
Nostalgiast ajendatuna valin RMK raja. Saab kõvasti liivas ukerdatud ja juurikatel turnitud, aga rada on siin ilus ja vaikne. Metsas on sääsed. Kägu kukub tohutul hulgal rännukilomeetreid. Lõkkekoha juures olev paisjärv pidi Silveri sõnul olema kuiv, selles on aga vett korralikult. Saab ennast pesta ja jääb ülegi. Imelikul kombel jätavad sääsed mind pesu ajaks rahule. Võibolla on jahmunud metsas toimetavat paljast inimest nähes.
Telk saab üles, ratas hooldatud ja pada tulele, päike loojub vaikselt mändide taha. Sääsed ründavad parves, kratsimishooaeg on alanud. Linnulaulu sekka kostab müra Petseri raudteejaamast.
Täna vändatud 53 km.
Lisa kommentaar