Tagumine kumm on hommikul poolpehme.
Kaalun korra pumpamise varianti, aga vahetan siis ikka ära, et vältida rehvivahetust hiljem vihmas teepervel. Ühtegi nähtavat vigastust ei välimisel ega sisemisel kummil ei tuvasta. Veider. Olen nüüd ilma tagavarakummita. See tekitab veidi ebakindlust. Varustusmeeskond hakkab menetlema.
On lubatud sadu, aga hoopis päike tuleb välja. Igas suunas on tumesinised kihid samas juba ootevalmis. Igaks juhuks panen kohe vihmariided selga.
See rannikurada paistab olevat aktiivses kasutuses. Sõidab vastu pakkidega rattur, kes viipab juba kaugelt ja ütleb „guten Tag“. Eilseid prantslasi on näha. Kui jään ristmikul üht silti uurima, tuleb vastassuunast vanemaealiste ratturite paar ja mees viipab käega, et rada läheb sinna. Sellist tüüpi vanamees, kes kaaskodanikele palju nõu annab, huvi tundmata, kas probleem üldse esineb. Enamasti paneb mööda. Ma ei sõida ju üldse mööda seda rada.
Varblas ilmuvad vaatevälja esimesed tuulikud.
Illuste mõis on omapärase välimusega. Silt ütleb, et oli kasutusel elamuna, sest kogu tootmine käis Paatsalu mõisas.
Pivarootsist alates on tuul tagant ja asfalt sile. Hakkavad puisniidud. Eriti Laelatu puisniit, millel on minu jaoks teatav pühapaiga aura. Ikkagi Euroopa üks liigirikkamaid kooslusi. Teetammilt niidule ei astu, muidu lömastan veel midagi ära.
Sama raudteetamm jätkub kuni Virtsuni. See on üks väga tore tee. Virtsu sadamas saab koduseid kotlette. Müüja küsib, kas suur või väike ports. Kuidas võib mind vaadates üldse tulla mõttele, et mulle piisab väikesest portsust?
Teistpool Virtsut hakkab lõpuks sadama ja tuulikutevaheline tee viib Saleverre. Seal on Kairil kodade-nimeline majutusasutus, kus mind on nõustutud vastu võtma. Jõuan enne pererahva saabumist kempsu kasutada ja akendest sisse piiluda. Eesti kõige ilusamad kämpingud.
Teeme plaane. Saan tutvumiseks hunniku linnuraamatuid. Olen jõudnud Matsalu rahvusparki. Vanasti oleksin jõudnud ka Läänemaale, aga haldusreformiga on kõik teisiti. Pärast suppi ja pastat sõidame mäest alla Kairi päriskoju. Järgneb ekskursioon. Leiame Laelatul õitsemas seitse kuldkinga. Puhtus on sammaldunud tüvede ja hiidtigudega karulaugumets. Rooglaiul on kalurid oma onni maha põletanud ja selle jäänustest jaanitule aluse ehitanud. Sõidame läbi kõik teed, mida ma veel polnud sõitnud. Homme hakkan lindude keelt õppima.
Rattaga täna 69 km.
On lubatud sadu, aga hoopis päike tuleb välja. Igas suunas on tumesinised kihid samas juba ootevalmis. Igaks juhuks panen kohe vihmariided selga.
See rannikurada paistab olevat aktiivses kasutuses. Sõidab vastu pakkidega rattur, kes viipab juba kaugelt ja ütleb „guten Tag“. Eilseid prantslasi on näha. Kui jään ristmikul üht silti uurima, tuleb vastassuunast vanemaealiste ratturite paar ja mees viipab käega, et rada läheb sinna. Sellist tüüpi vanamees, kes kaaskodanikele palju nõu annab, huvi tundmata, kas probleem üldse esineb. Enamasti paneb mööda. Ma ei sõida ju üldse mööda seda rada.
Varblas ilmuvad vaatevälja esimesed tuulikud.
Illuste mõis on omapärase välimusega. Silt ütleb, et oli kasutusel elamuna, sest kogu tootmine käis Paatsalu mõisas.
Pivarootsist alates on tuul tagant ja asfalt sile. Hakkavad puisniidud. Eriti Laelatu puisniit, millel on minu jaoks teatav pühapaiga aura. Ikkagi Euroopa üks liigirikkamaid kooslusi. Teetammilt niidule ei astu, muidu lömastan veel midagi ära.
Sama raudteetamm jätkub kuni Virtsuni. See on üks väga tore tee. Virtsu sadamas saab koduseid kotlette. Müüja küsib, kas suur või väike ports. Kuidas võib mind vaadates üldse tulla mõttele, et mulle piisab väikesest portsust?
Teistpool Virtsut hakkab lõpuks sadama ja tuulikutevaheline tee viib Saleverre. Seal on Kairil kodade-nimeline majutusasutus, kus mind on nõustutud vastu võtma. Jõuan enne pererahva saabumist kempsu kasutada ja akendest sisse piiluda. Eesti kõige ilusamad kämpingud.
Teeme plaane. Saan tutvumiseks hunniku linnuraamatuid. Olen jõudnud Matsalu rahvusparki. Vanasti oleksin jõudnud ka Läänemaale, aga haldusreformiga on kõik teisiti. Pärast suppi ja pastat sõidame mäest alla Kairi päriskoju. Järgneb ekskursioon. Leiame Laelatul õitsemas seitse kuldkinga. Puhtus on sammaldunud tüvede ja hiidtigudega karulaugumets. Rooglaiul on kalurid oma onni maha põletanud ja selle jäänustest jaanitule aluse ehitanud. Sõidame läbi kõik teed, mida ma veel polnud sõitnud. Homme hakkan lindude keelt õppima.
Rattaga täna 69 km.
Lisa kommentaar