Püüan hommikul köögis veidi korda luua, a pagan seda teab, kus kõik asjad käivad.
Nässu arvab, et ma peaks talle süüa andma ja sisiseb mu peale vihaselt. Ilmselt on tema meelest kõik inimesed ühte nägu.
Tore oli siin olla ja imearmas, et Kairi ja Andrus viitsisid minu peale nii palju aega kulutada. Neile saab igaüks külla minna, www.kodade.ee.
Sõidan hakatuseks Metsküla ja Meelva kaudu Tuudile. Päike koorub välja ja õhk on linnulaulust paks. Mõnedel lauludel on nüüd minu jaoks nimed küljes. Muidugi ei jäänud eilsest infotulvast meelde kaugeltki kõik, aga midagi ikka. Kaks kitse kalpsab üle tee ja kraavid on orhideesid täis. Metskülas on Eesti kõige väiksem algkool 15 õpilasega. Kui see 1987. aastal kohalike entusiasmist taasavati, oli õpilasi kolm. Metskülas tuleb ka ümber viinamäetigude slaalomit sõita.
Tuudil on pood ja poest saab teadagi jäätist. Õnnetuseks toetan ratta seina najale hooletult ja see räntsatab minu eemaldumisel külili. Tuleb kõik kotid üksteise küljest lahti harutada ja taaspaigaldada. Alles siis saab minna jäätist sööma. Mulle läheneb jalgrattaga naisterahvas, küsib, kuhu lähen, ja soovib toredat reisi. Teadetetahvel ütleb, et tonn sõnnikut maksab 15 eurot.
Edasi kulgen Alaküla ja Kirikuküla kaudu Penijõele. Penijõel on külastuskeskus ja siin pidi toredat filmi näidatama. Näidataksegi. Seintel on „Vereta jahi“ fotod. RMK inimene leiab ka aega veidi lindudest lobiseda ja mulle piknikuks majataguseid laudu juhatada. Siit algab Penijõe-Kauksi matkarada, mille esimesed paar kilomeetrit nüüd ära näen.
Püsin edasi asfaldil, kuigi oleks veidi kruusatee võimalust. Täna on pikk päev nagunii. Tuul on meeldivalt tagant ja maa lame.
Kirbla lähistel on käskivas kõneviisis koht Seira!
Ümber Matsalu lahe sõitmiseks tuleb mingil hetkel nina läände pöörata ja tuul on nüüd mõistagi vastu. Võtab tunnikiirusest kohe viis kilomeetrit maha ja hiljem veel viis. Aga pilved on see tuul laiali puhunud. Rõude poe ees tuleb järgmine jäätisepaus. Vastu tuleb 2+2 jalgrattamatkajat.
Vastutuult venib tee väga vaevaliselt. Keeran sisse Rannamõisa vaatetorni juurde. Vaadata on seal tuult ja ääretut muruvälja, aga torni ja selle juurde kuuluva piknikulaua arhitektuurne lahendus on kena. Traktor toob kärutäie lehmi.
Põikan sisse ka Haeska torni juurde, mis on ometi Põhjamaade kõige vingem torn, sest siin on kõige rohkem linde korraga nähtud. Haeskal toimetab Miranda, kes püüab juhtida ametnike tähelepanu sellele, et meil kaitstakse Natura 2000 alasid viisil, mis vähendavad liigirikkust ja muudavad maastiku monotoonseks. Pärast alade kaitse alla võtmist on maakasutus intensiivistunud ja niidetakse rohkem. Kaovad taimed, linnud ja putukad. Põllumehed saavad selle eest toetust. Jabur.
Haeskast saab lõigata Pangale. Tee on rahvusvahelise linnunduse auks asfaltkatte saanud. Pangal on tunne nagu oleksin sellist kohta juba näinud. Muidugi! Ma olen seal olnud. Tee äärde jäävad imposantsed varemed. Vahin neid ja kavatsen pildistamiseks peatuda ja sõidan kraavi. Nagu päriselt. Ratas heidab külili, ise jään püsti, aga jalad on teineteisest väga kaugel ja kõrvenõgestega teen lähemat tutvust kui mulle meeldiks. Itsitamine ei aita jalgade kokku korjamisele ja ratta teele tagasi ubimisele just kaasa. Pärast intsidenti on minu küljes mõned satikad, mida seal enne ei olnud. Uni on nüüd vähemalt läinud. Veel kaks kitse tormavad üle tee.
Puise ninale jõudes olen üsna pehme ja valmis kasutama siin kuuldavasti asuva külalistemaja teenuseid. Sellele ei viita aga miski. See-eest märkan ametlikku randa. Seal ometi võib telkida. Üle tee on kemmerg ja puha. Keeran sisse kalasadamasse, leian kraani ja saan vett. Kuna põõsaste taga on tee, tuleb telk panna tuule kätte. Sees on õnneks soe ja tuuletu. Sääski pole.
Ilmneb, et küljekoti kinnitus on katki. Ilmselt poe juures aset leidnud kukkumise tulemus. See pole just väga hästi. Oleks vaja teravaid tange kinnitus“kruvi“ katkihammustamiseks ja selle asemele uut väikest polti ja mutrit. Vast on varustusekipaažil sellised tarvikud Muhusse jõudes varude hulgas.
Püüan jalutada poolsaare tippu, aga kui eramaad annab trotsida, siis ärevaid linde pigem mitte. Seega tagasi. Piilun telgist päikeseloojangut. Päike vajub tseremoonitsemata horisondi taha.
Läbisõit 103 km.
Tore oli siin olla ja imearmas, et Kairi ja Andrus viitsisid minu peale nii palju aega kulutada. Neile saab igaüks külla minna, www.kodade.ee.
Sõidan hakatuseks Metsküla ja Meelva kaudu Tuudile. Päike koorub välja ja õhk on linnulaulust paks. Mõnedel lauludel on nüüd minu jaoks nimed küljes. Muidugi ei jäänud eilsest infotulvast meelde kaugeltki kõik, aga midagi ikka. Kaks kitse kalpsab üle tee ja kraavid on orhideesid täis. Metskülas on Eesti kõige väiksem algkool 15 õpilasega. Kui see 1987. aastal kohalike entusiasmist taasavati, oli õpilasi kolm. Metskülas tuleb ka ümber viinamäetigude slaalomit sõita.
Tuudil on pood ja poest saab teadagi jäätist. Õnnetuseks toetan ratta seina najale hooletult ja see räntsatab minu eemaldumisel külili. Tuleb kõik kotid üksteise küljest lahti harutada ja taaspaigaldada. Alles siis saab minna jäätist sööma. Mulle läheneb jalgrattaga naisterahvas, küsib, kuhu lähen, ja soovib toredat reisi. Teadetetahvel ütleb, et tonn sõnnikut maksab 15 eurot.
Edasi kulgen Alaküla ja Kirikuküla kaudu Penijõele. Penijõel on külastuskeskus ja siin pidi toredat filmi näidatama. Näidataksegi. Seintel on „Vereta jahi“ fotod. RMK inimene leiab ka aega veidi lindudest lobiseda ja mulle piknikuks majataguseid laudu juhatada. Siit algab Penijõe-Kauksi matkarada, mille esimesed paar kilomeetrit nüüd ära näen.
Püsin edasi asfaldil, kuigi oleks veidi kruusatee võimalust. Täna on pikk päev nagunii. Tuul on meeldivalt tagant ja maa lame.
Kirbla lähistel on käskivas kõneviisis koht Seira!
Ümber Matsalu lahe sõitmiseks tuleb mingil hetkel nina läände pöörata ja tuul on nüüd mõistagi vastu. Võtab tunnikiirusest kohe viis kilomeetrit maha ja hiljem veel viis. Aga pilved on see tuul laiali puhunud. Rõude poe ees tuleb järgmine jäätisepaus. Vastu tuleb 2+2 jalgrattamatkajat.
Vastutuult venib tee väga vaevaliselt. Keeran sisse Rannamõisa vaatetorni juurde. Vaadata on seal tuult ja ääretut muruvälja, aga torni ja selle juurde kuuluva piknikulaua arhitektuurne lahendus on kena. Traktor toob kärutäie lehmi.
Põikan sisse ka Haeska torni juurde, mis on ometi Põhjamaade kõige vingem torn, sest siin on kõige rohkem linde korraga nähtud. Haeskal toimetab Miranda, kes püüab juhtida ametnike tähelepanu sellele, et meil kaitstakse Natura 2000 alasid viisil, mis vähendavad liigirikkust ja muudavad maastiku monotoonseks. Pärast alade kaitse alla võtmist on maakasutus intensiivistunud ja niidetakse rohkem. Kaovad taimed, linnud ja putukad. Põllumehed saavad selle eest toetust. Jabur.
Haeskast saab lõigata Pangale. Tee on rahvusvahelise linnunduse auks asfaltkatte saanud. Pangal on tunne nagu oleksin sellist kohta juba näinud. Muidugi! Ma olen seal olnud. Tee äärde jäävad imposantsed varemed. Vahin neid ja kavatsen pildistamiseks peatuda ja sõidan kraavi. Nagu päriselt. Ratas heidab külili, ise jään püsti, aga jalad on teineteisest väga kaugel ja kõrvenõgestega teen lähemat tutvust kui mulle meeldiks. Itsitamine ei aita jalgade kokku korjamisele ja ratta teele tagasi ubimisele just kaasa. Pärast intsidenti on minu küljes mõned satikad, mida seal enne ei olnud. Uni on nüüd vähemalt läinud. Veel kaks kitse tormavad üle tee.
Puise ninale jõudes olen üsna pehme ja valmis kasutama siin kuuldavasti asuva külalistemaja teenuseid. Sellele ei viita aga miski. See-eest märkan ametlikku randa. Seal ometi võib telkida. Üle tee on kemmerg ja puha. Keeran sisse kalasadamasse, leian kraani ja saan vett. Kuna põõsaste taga on tee, tuleb telk panna tuule kätte. Sees on õnneks soe ja tuuletu. Sääski pole.
Ilmneb, et küljekoti kinnitus on katki. Ilmselt poe juures aset leidnud kukkumise tulemus. See pole just väga hästi. Oleks vaja teravaid tange kinnitus“kruvi“ katkihammustamiseks ja selle asemele uut väikest polti ja mutrit. Vast on varustusekipaažil sellised tarvikud Muhusse jõudes varude hulgas.
Püüan jalutada poolsaare tippu, aga kui eramaad annab trotsida, siis ärevaid linde pigem mitte. Seega tagasi. Piilun telgist päikeseloojangut. Päike vajub tseremoonitsemata horisondi taha.
Läbisõit 103 km.
Lisa kommentaar