Hommikuks on tuul vaibunud. Häh. Lootsin, et see on täna tagant.
Kohendan küljekotti käepäraste vahenditega. Vahendeid ei ole käepärast just palju, aga juba ammu on asju parandatud traadi ja heinapallinööriga. Pesunöör seega kõlbab. Peamiseks eesmärgiks on vältida ka järgmise kinnitusjubina murdumist.
Lapitud meniskiga põlv, mis eilsest tõenäoliselt ülekoormusest ja ühest imelikust kükitamisest taas endast teada andis, on ööga korda läinud. Siiski tundub, et on viimane aeg saartele puhkama sõita. Saari tuleb neli.
Tee äärde jääb Lagleranna matkarada, mille kohta lugesin just Siiri Konksu raamatust. Aega iseenesest on, aga vaja on minna praamile, mis tähendab, et vahiksin rajal närviliselt kella. Närvilisus matkarajal mulle ei sobi. Rada jääb siis seekord käimata, kuigi tahaks.
Magan maha Topu sadamasse viiva tee, sest gps Toput ei tunne ja kaardi olen kotti ära pakkinud ega viitsi seda välja harutada. Siis jääb nii.
Matsalu oma kadakate ja roostikega jääb selja taha, tee kõrval lõhnab männik palavuse järgi. Ka Rohukülla sisenen kõrvaluksest, aga sealt on Rohukülla veel kaks kilomeetrit. Kassa mulle millegipärast jalgratturi soodustusega piletit ei müü. Võltshäbenen küsida ka. Tarbin sadamahoones kõiki teenuseid.
Hiiumaa lõhnab teistmoodi. Mändide järele. Ka nende mändide järele, mis Rohukülas veoautos praamilt maale sõitsid.
Teen tiiru Sarve poolsaarel. RMK laagripaigas askeldavad kuklased. Loopealset on ilmselt hiljuti taastatud, näeb kuidagi kakutud välja. Aga tore sellegipoolest. Tee ääres on käpalisi. Jäätisepeatus Suuremõisas. Salinõmme sadam on luku taga.
Ilmatu pikk sirge ja juba ongi Esiküla, Taguküla, Kassari ja Sääretirp. Panen telgi üles ja lähen tirbile. Seal on kamp noori hobuseid ja kormoranid. Näet, siin need kormoranid ongi, kelle merikotkad Tondirahult ära ajasid. Üks väike lind maandub alatasa mu kõrvale nagu lunides, et tast pilti tehtaks. Martin pärast pildi järgi ütleb, et soorüdi. Korjan ühe padrunikesta, jupi nööri ja suure tüki kilet. Mahe valgus ja vahused lained. Kui üle õla tagasi vaatan, on hobused kõik mul sabas. Pärast laulab ööbik otse telki. Enne kui algab ööbikute võistulaulmine.
Rattasõitu 80 km.
Lapitud meniskiga põlv, mis eilsest tõenäoliselt ülekoormusest ja ühest imelikust kükitamisest taas endast teada andis, on ööga korda läinud. Siiski tundub, et on viimane aeg saartele puhkama sõita. Saari tuleb neli.
Tee äärde jääb Lagleranna matkarada, mille kohta lugesin just Siiri Konksu raamatust. Aega iseenesest on, aga vaja on minna praamile, mis tähendab, et vahiksin rajal närviliselt kella. Närvilisus matkarajal mulle ei sobi. Rada jääb siis seekord käimata, kuigi tahaks.
Magan maha Topu sadamasse viiva tee, sest gps Toput ei tunne ja kaardi olen kotti ära pakkinud ega viitsi seda välja harutada. Siis jääb nii.
Matsalu oma kadakate ja roostikega jääb selja taha, tee kõrval lõhnab männik palavuse järgi. Ka Rohukülla sisenen kõrvaluksest, aga sealt on Rohukülla veel kaks kilomeetrit. Kassa mulle millegipärast jalgratturi soodustusega piletit ei müü. Võltshäbenen küsida ka. Tarbin sadamahoones kõiki teenuseid.
Hiiumaa lõhnab teistmoodi. Mändide järele. Ka nende mändide järele, mis Rohukülas veoautos praamilt maale sõitsid.
Teen tiiru Sarve poolsaarel. RMK laagripaigas askeldavad kuklased. Loopealset on ilmselt hiljuti taastatud, näeb kuidagi kakutud välja. Aga tore sellegipoolest. Tee ääres on käpalisi. Jäätisepeatus Suuremõisas. Salinõmme sadam on luku taga.
Ilmatu pikk sirge ja juba ongi Esiküla, Taguküla, Kassari ja Sääretirp. Panen telgi üles ja lähen tirbile. Seal on kamp noori hobuseid ja kormoranid. Näet, siin need kormoranid ongi, kelle merikotkad Tondirahult ära ajasid. Üks väike lind maandub alatasa mu kõrvale nagu lunides, et tast pilti tehtaks. Martin pärast pildi järgi ütleb, et soorüdi. Korjan ühe padrunikesta, jupi nööri ja suure tüki kilet. Mahe valgus ja vahused lained. Kui üle õla tagasi vaatan, on hobused kõik mul sabas. Pärast laulab ööbik otse telki. Enne kui algab ööbikute võistulaulmine.
Rattasõitu 80 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar