Hommikul saab pannkooki!
Pagasisse lisandub kuivatatud särga ja muffineid. Kogu Gerda pere saadab mind teele, ainult Pärri jääb tuppa kontrollima, kas äkki ikka mingit toitu kuhugi laokile jäi.
Vaja läbi sõita Sõrve poolsaar, vasakult alla ja paremalt üles. Jupi tolmava kruusatee vahelduseks lähen mereäärset rada pidi. Paar väravat, natuke eramaad, edasine kulgeb vööni murus. Selleks ju saigi hommikul ettenägelikult lühikesed püksid jalga pandud. Ei kulu kaht kilomeetritki, kui olen ringiga jälle kruusateel tagasi. Kõrvuni heinast jääb mulle järgi vaatama üks kits.
Männimets, männimetsamaa, taganttuul, vastutuul, kamp jalgrattureid. Üllatavalt lainelised teed siin. Lõhnadest on sirel ja rakvere raibe. Kogenud teekäijana tean, et kirikute viitadele ei ole mõtet reageerida. Sellepärast võibolla ongi eestlased nii usukauged, et kirikuid kindlalt luku taga peetakse.
Saabub teade, et ilmaolude tõttu on Ruhnu praami väljumine päeva võrra edasi lükatud. See tähendab ainult kaht poolikut päeva Ruhnul, mis on muidugi nadi, samas ilmaga pole mõtet vaielda. Oleks seda teadnud, oleks võinud ju kaks eelmist pikka päeva kolmeks jagada. Aga kohe võib ka tsiteerida Aune büroos omandatud tarkust: oleks persses küüned, istuks laes. Pole ju ka vahet, kas ma vedelen ja loen raamatut Gerda juures või Ruhnu saarel.
Säärel on paargu, milles on meeldiv neiu, imehea kalasupp, pliinid ja šokolaadikook. Aknast näidatakse valgetipulist merd. Korraldan uut praamigraafikut arvestades oma tulevikku ümber.
Lustin veel Säärel, vaatan infopunktis näitust, ronin torni ja jalutan poolsaare tippu. Tagasitee on sirge uhamine metsa vahel, kus isegi bussipeatusi on ainult mõni üksik. Ainus meelelahutus on Mõntu sadam, kus kõik on sinivalge: tankla, hooned, laevad, taevas. Lõpuks maandun tagasi Gerda juures ja saan kohe süüa.
Läbisõit 89 km.
Vaja läbi sõita Sõrve poolsaar, vasakult alla ja paremalt üles. Jupi tolmava kruusatee vahelduseks lähen mereäärset rada pidi. Paar väravat, natuke eramaad, edasine kulgeb vööni murus. Selleks ju saigi hommikul ettenägelikult lühikesed püksid jalga pandud. Ei kulu kaht kilomeetritki, kui olen ringiga jälle kruusateel tagasi. Kõrvuni heinast jääb mulle järgi vaatama üks kits.
Männimets, männimetsamaa, taganttuul, vastutuul, kamp jalgrattureid. Üllatavalt lainelised teed siin. Lõhnadest on sirel ja rakvere raibe. Kogenud teekäijana tean, et kirikute viitadele ei ole mõtet reageerida. Sellepärast võibolla ongi eestlased nii usukauged, et kirikuid kindlalt luku taga peetakse.
Saabub teade, et ilmaolude tõttu on Ruhnu praami väljumine päeva võrra edasi lükatud. See tähendab ainult kaht poolikut päeva Ruhnul, mis on muidugi nadi, samas ilmaga pole mõtet vaielda. Oleks seda teadnud, oleks võinud ju kaks eelmist pikka päeva kolmeks jagada. Aga kohe võib ka tsiteerida Aune büroos omandatud tarkust: oleks persses küüned, istuks laes. Pole ju ka vahet, kas ma vedelen ja loen raamatut Gerda juures või Ruhnu saarel.
Säärel on paargu, milles on meeldiv neiu, imehea kalasupp, pliinid ja šokolaadikook. Aknast näidatakse valgetipulist merd. Korraldan uut praamigraafikut arvestades oma tulevikku ümber.
Lustin veel Säärel, vaatan infopunktis näitust, ronin torni ja jalutan poolsaare tippu. Tagasitee on sirge uhamine metsa vahel, kus isegi bussipeatusi on ainult mõni üksik. Ainus meelelahutus on Mõntu sadam, kus kõik on sinivalge: tankla, hooned, laevad, taevas. Lõpuks maandun tagasi Gerda juures ja saan kohe süüa.
Läbisõit 89 km.
Lisa kommentaar