Täna on pidevate valikute päev.
Kõigepealt tuleb otsustada, kas minna Kiipsaare majakat vaatama või mitte. Eks seda ole juba nähtud ka. Lähen siiski, poole peale saab rattaga, siis hakkab liiv. Majakas seisab endiselt, nõjatudes ühele küljele.
Järgmine peatus Kihelkonnal. Vihma hakkab sadama. Jälitusseade hädaldab, et aku täituvus alla 25% pole piisavalt turvaline. Panustan sellele, et väiksemas poes on lahkemad inimesed. Ei tea, kas see on õige, aga külmleti juures võin pistiku mõneks ajaks seina torgata. Seniks joon vitamiinijooki. Kuna kohukesi siin pole, siis käin ka Cooppoes. Hämmastav, kuidas Cooppank on vaikselt suure osa maapoode omale saanud.
Kihelkonna ja Gerda vahel on kolm poolsaart. Kõigist läbi käies tuleks hirmus pikk päev. Ilm ka sügisene ja eilse pika päeva väsimus veel jalgades. Või valida üks. Või jätta kõik kolm teiseks korraks. Võiks ka RMK Elda telkimiskohas ööbida ja jõuda Gerda juurde homme, aga siis peaks ülehomme juba poole öö ajal tõusma, mis pole üldse isuäratav mõte. Pean Kiirassaareni suunava sildi juures mitu minutit aru, defineerin siis selle lõigu ringi perekonnaajaloo rajaks ja väntan hoopis Lümandasse, kus mu ema koolis käis. Suure hulga kruusateede, Kuusnõmme poolsaare, Eeriksaare polsaare, Elda panga ja Atla vahelejätmine jääb mind ilmselt nüüd seni vaevama, kuni olen läbi jalutanud või rattaga sõitnud kohaliku matkaklubi Tõll ja Piret tehtud raja „Saaremaa süda“.
Minu rännukotile maandub üks roheline põrnikas. Nüüd tuleks vendade Johansonide moodi laulda „nüüd edasi peab minema ja süda olgu mureta!“
Lümandas on söögimaja. Mul on uni, pissihäda, kõht tühi ja veel elektrit ei teeks ka paha. Söögimaja lahendab kõik minu probleemid.
Ilmneb, et Pilguse jääb uuelt marsruudilt kõrvale, aga seal tuleb kindlasti ära käia. Silt näitab Pilguse mõis ja F.G.Bellingshauseni lapsepõlvekodu. Aga tühja see Bellingshausen, see oli minu ema lapsepõlvekodu. Harjalaud on endiselt katki ja tuul mängib viltuse vihmaveetoruga, mis kõlab nagu kirikukell. Päike tuleb ühtäkki välja. Ootamatult saabunud suveilmas on raske aru saada, mis mind Kihelkonnal vaevas.
Keeran sisse Tiirimetsa teele ja vaatan Kalja nina. Gerda paneb tuhlid sooja. Söön kõik ära, mis ette antakse ja pärast saab sauna ka. Koos vihakõnega.
Ja ei, Sõrve säär ei jäänud vahele.
Rattasõitu 72 km.
Järgmine peatus Kihelkonnal. Vihma hakkab sadama. Jälitusseade hädaldab, et aku täituvus alla 25% pole piisavalt turvaline. Panustan sellele, et väiksemas poes on lahkemad inimesed. Ei tea, kas see on õige, aga külmleti juures võin pistiku mõneks ajaks seina torgata. Seniks joon vitamiinijooki. Kuna kohukesi siin pole, siis käin ka Cooppoes. Hämmastav, kuidas Cooppank on vaikselt suure osa maapoode omale saanud.
Kihelkonna ja Gerda vahel on kolm poolsaart. Kõigist läbi käies tuleks hirmus pikk päev. Ilm ka sügisene ja eilse pika päeva väsimus veel jalgades. Või valida üks. Või jätta kõik kolm teiseks korraks. Võiks ka RMK Elda telkimiskohas ööbida ja jõuda Gerda juurde homme, aga siis peaks ülehomme juba poole öö ajal tõusma, mis pole üldse isuäratav mõte. Pean Kiirassaareni suunava sildi juures mitu minutit aru, defineerin siis selle lõigu ringi perekonnaajaloo rajaks ja väntan hoopis Lümandasse, kus mu ema koolis käis. Suure hulga kruusateede, Kuusnõmme poolsaare, Eeriksaare polsaare, Elda panga ja Atla vahelejätmine jääb mind ilmselt nüüd seni vaevama, kuni olen läbi jalutanud või rattaga sõitnud kohaliku matkaklubi Tõll ja Piret tehtud raja „Saaremaa süda“.
Minu rännukotile maandub üks roheline põrnikas. Nüüd tuleks vendade Johansonide moodi laulda „nüüd edasi peab minema ja süda olgu mureta!“
Lümandas on söögimaja. Mul on uni, pissihäda, kõht tühi ja veel elektrit ei teeks ka paha. Söögimaja lahendab kõik minu probleemid.
Ilmneb, et Pilguse jääb uuelt marsruudilt kõrvale, aga seal tuleb kindlasti ära käia. Silt näitab Pilguse mõis ja F.G.Bellingshauseni lapsepõlvekodu. Aga tühja see Bellingshausen, see oli minu ema lapsepõlvekodu. Harjalaud on endiselt katki ja tuul mängib viltuse vihmaveetoruga, mis kõlab nagu kirikukell. Päike tuleb ühtäkki välja. Ootamatult saabunud suveilmas on raske aru saada, mis mind Kihelkonnal vaevas.
Keeran sisse Tiirimetsa teele ja vaatan Kalja nina. Gerda paneb tuhlid sooja. Söön kõik ära, mis ette antakse ja pärast saab sauna ka. Koos vihakõnega.
Ja ei, Sõrve säär ei jäänud vahele.
Rattasõitu 72 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar