Katsetan äratuskellaga ärkamist ja kuulen seda alles 50 minutit pärast äratuse algust.
Sajab, seega vedelen veel veidi soojas magamiskotis. Kui laager on pärast vastupunnimist lõpuks kokku läinud, visiseb vihm veel ja jääb siis järgi. Palavuse ja parmude üle pole endiselt põhjust kurta.
Sisenen Tartumaale.
Enne Kallastet on sile ja kiire asfalt, muu liiklus peaaegu puudub. Ronin vaatetorni. Linnast välja sõites tuleb meelde, et liivakivi jäi vaatamata. Jätan ratta väsinud pingi najale, sahmin natuke järveäärses võsas ja otsin Devoni paljandit taga. Kõrkjate vahele on kuhjatud teokarpe (tigudel ja karpidel ei ole tegelikult mingit seost). Paljand on uhke. Seal on ka trepp, mida mööda teised inimesed vaatamisväärsuse juurde tulevad. Need korralikud ja puhaste pükstega. Kaldapääsukesi pole kodus.
Kallaste teise otsa küljes on küla, mis kannab haridusliku üleskutse nime: Pusi!
Sile asfalt jätkub kuni Alatskivini. Teen tiiru ümber Eesti Balmorali. Lõunapaus veidi eemal Kivi kõrtsis, kus üks sein on täis vanu kaameraid. Siis keeran nina Nina poole. Ninas on kordon, palvemaja, tuletorn ja põhumajad.
Kolkja sibularestoran on lahti ainult nädalavahetusel, sinna läks lootus kohvile. Silt näitab vanausuliste muuseumi, aga ma ei leia seda üles. Hiljem tuleb meelde, et sigurimuuseum, millest hoogsalt mööda paarutasin, pidi Pireti sõnul ka kohvi pakkuma. Aga selleks ajaks olen juba poolel teel Varnjasse. Hooajal võib siin päris tore olla.
Varnjast Koosale on vastutuul, aga päike tuleb lõpuks välja ja raps lööb põldudel helendama. Koosalt võtan suuna Kavastule. Peatusesiltide järgi saab aimu, mis siin kunagi oli. Tähemaa kool, Tähemaa kauplus, Tähemaa side. Tähemaal liitub teega vasakult RMK matkatee ja mulle hakkab asju meelde tulema. Rattaga kulub kõik see asfalt ja hiljem kruus väga palju kiiremini kui jala.
Veel käskivas kõneviisis kohanimesid: Pilka! Poksi!
Kuu talu Ruben on läinud ära Tartusse ja miks ma varem ei helistanud. A ma varem ei teadnud, et tuleb nii kõva spordipäev. Juhendab telefoni teel, kus on võti ja kus saab pesta. Kui ma majade vahel nõutult ringi vaatan (on üks maja), saan aimu, kuidas see turisti telefoni teel majutuma juhendamine teiselt poolt välja näeb. Vesi saunas on mõnevõrra jahedam kui Ruben ette kujutab, aga hädavajaliku pesu saab tehtud. Kaevanduses kukutud põlvele on ühele poole ilmunud peopesasuurune sinine laik ja teisel pool on väike auk. See oli siis see terve põlv. Ukse taga laksutab midagi ööbik.
Tänane teepikkus 102 km.
„Suitsu kala“ (peaks neile ütlema, et see kirjutatakse kokku) sildid on kinniste luukide ja tühjade lettide kohal. Niisked piknikupingid ootavad õitest lookas õunapuude all.
Mustvee. Sadamas peab olema kahvliga mees. Ongi. Parasjagu avatakse Monstet sadamakohvikut. Rühm välismaiseid rattureid, kes lastakse välja balti seikluste kirja kandvast bussist, käivad seal kõik pissil. Ma võtan pelmeenid ja tee. Siseneb kamp sakslasi. Tundub, et täna saab olema palju vaadata ja süüa. Peipsiveer ja vanausulised ja sibulatee.
Raja, Kükita, Tiheda ja Kasepää on ühes pikas rivis. Ega muidu ei saagi aru, millal üks lõpeb ja järgmine algab kui bussipeatuse sildi järgi. Inimesed kõpitsevad oma elamiste kallal või peavad vihast võitlust muru ja elurikkuse vastu. Kasepääl pildistan Heleri maja (pärast alles selgub, et vale maja).Sisenen Tartumaale.
Enne Kallastet on sile ja kiire asfalt, muu liiklus peaaegu puudub. Ronin vaatetorni. Linnast välja sõites tuleb meelde, et liivakivi jäi vaatamata. Jätan ratta väsinud pingi najale, sahmin natuke järveäärses võsas ja otsin Devoni paljandit taga. Kõrkjate vahele on kuhjatud teokarpe (tigudel ja karpidel ei ole tegelikult mingit seost). Paljand on uhke. Seal on ka trepp, mida mööda teised inimesed vaatamisväärsuse juurde tulevad. Need korralikud ja puhaste pükstega. Kaldapääsukesi pole kodus.
Kallaste teise otsa küljes on küla, mis kannab haridusliku üleskutse nime: Pusi!
Sile asfalt jätkub kuni Alatskivini. Teen tiiru ümber Eesti Balmorali. Lõunapaus veidi eemal Kivi kõrtsis, kus üks sein on täis vanu kaameraid. Siis keeran nina Nina poole. Ninas on kordon, palvemaja, tuletorn ja põhumajad.
Kolkja sibularestoran on lahti ainult nädalavahetusel, sinna läks lootus kohvile. Silt näitab vanausuliste muuseumi, aga ma ei leia seda üles. Hiljem tuleb meelde, et sigurimuuseum, millest hoogsalt mööda paarutasin, pidi Pireti sõnul ka kohvi pakkuma. Aga selleks ajaks olen juba poolel teel Varnjasse. Hooajal võib siin päris tore olla.
Varnjast Koosale on vastutuul, aga päike tuleb lõpuks välja ja raps lööb põldudel helendama. Koosalt võtan suuna Kavastule. Peatusesiltide järgi saab aimu, mis siin kunagi oli. Tähemaa kool, Tähemaa kauplus, Tähemaa side. Tähemaal liitub teega vasakult RMK matkatee ja mulle hakkab asju meelde tulema. Rattaga kulub kõik see asfalt ja hiljem kruus väga palju kiiremini kui jala.
Veel käskivas kõneviisis kohanimesid: Pilka! Poksi!
Kuu talu Ruben on läinud ära Tartusse ja miks ma varem ei helistanud. A ma varem ei teadnud, et tuleb nii kõva spordipäev. Juhendab telefoni teel, kus on võti ja kus saab pesta. Kui ma majade vahel nõutult ringi vaatan (on üks maja), saan aimu, kuidas see turisti telefoni teel majutuma juhendamine teiselt poolt välja näeb. Vesi saunas on mõnevõrra jahedam kui Ruben ette kujutab, aga hädavajaliku pesu saab tehtud. Kaevanduses kukutud põlvele on ühele poole ilmunud peopesasuurune sinine laik ja teisel pool on väike auk. See oli siis see terve põlv. Ukse taga laksutab midagi ööbik.
Tänane teepikkus 102 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar