Hommikul helistan Rubenile ja küsin, kuhu raha üle kanda. Mul muidugi pole piisavalt sularaha, mida külmkapi peale jätta.
Õues on päikese käes mõnusalt soe, panen sooja pesu asemel selga rattapluusi. Pärast võtan soojendusdressid ära. Ja panen jälle tagasi. Tuul on külm.
Kavastu paadimees saabub telefonikõne peale jalgrattaga. On uus paadimees. Noorem ja jämedam kui see, kellega eelmine kord üle Emajõe sain. Ratturid ja jalakäijad pannakse paati ega hakata praami välja ajama. Millegipärast aerutame paaditagumik ees.
Kastres on alles vanainimeste eest hoiatav silt ja igast küljest ilmale avatud bussipeatus. Siin lahkun RMK rajalt ja põrutan otse Võnnu. Enne Võnnut on veidral kombel Kamelia lilletalu, mida aasta tagasi mammaga külastasime, ja eriti veider on, et tundsin koha ära enne sildi nägemist teekäänaku järgi.
Võnnus on pood ja olen taas RMK rajal. Seal ongi pink, millel nodi ringi pakkisin ja vesi tuli Ahja lõkkekohta kaasa võtta ja äikest hakkas sadama. Ostan igaks juhuks Piirisaarele kaasa veel produkte. Eri infokanalite kohaselt on pood lahti ja on pood kinni.
Võnnust Läänistele ja siis kruusa pidi Ahunapalu suunas. Vahepeal on Järvselja, kus kasvavad iseäranis kõrged puud. Liispõllu kandi sildilt ilmneb, et siin on rattaradu ja ka lõkkekohti. Ja muidugi ürgmets. Jälle vaja tagasi tulla.
Kruus on sitke ja tuul töötab käsipidurina. Lagedal on tuul eriti hull, aga viimse aja metsad on ka nii hõredaks hammustatud, et igalt poolt tuult kinni ei pea. Pean palgivirnal piknikku, midagi peab ju inimestel mahavõetud puudest kasu olema. Vinnutatud liha väikepoodides pole, aga oli Ossi seakamarat. Hädaga ajab asja ära, lubatakse eriti palju proteiini. Pakend avaneb ilma igasse suunda lõhki kärisemata. Mets lõhnab, minu ümber lendavad liblikad.
Viimases kurvis on käskiv kõneviis moodsas slängis: Saki!
Ootamatult sisenen Põlva maakonda ja vanale Võromaale.
Laaksaare sadamas olen kaks tundi enne vajalikku aega. Tarbin lõpuni seakamara ja loen jupi raamatut. Praam Koidula on remondis, selle asemel sõidab ajutiselt väiksem paat, mis autosid peale ei võta, aga jalgratta nuputab kapten paadininasse.
Saan jutule Valentinaga, kes töötab Piirissaare muuseumis. Väga hea, muuseumikülastus tulebki temaga kokku leppida. Kõik teised suhtlevad vene keeles ja kaardiga asendusalusel maksta ei saa. Kui küsin pileti endale ja rattale, lööb pileteid müüv Maria käega, ehh, velosiped, ja ratas viiakse üle tasuta.
Eile viidi saarele kaks kemmergut, aga mitte muuseumi juurde ja randa, kuhu oleks ka vaja, vaid ainult vallavalitsuse juurde. Valentina lubab asjaga tegeleda. Lubab tegeleda ka sellega, et Veeteede Amet käskis praami küljest kaldapääsukeste pesad ära lõhkuda. Kõik kohalikud olid harjunud, et need seal on, pääsukesed kaasaarvatud. Sadamasse pääsukesed enam pesa teha ei saa, sest liivaste kallaste asemel on seal nüüd laotud kivid. Valentinale ei meeldi mõtteviis, et loodus võiks olla kusagil mujal. Järgmistele põlvkondadele ei jää nii ju midagi. Ega ei jää jah.
Piirissaar on nüüd Tartu vallas. Vallaasju arutatakse kolmapäeval kell viis Tartus. Kell viis läheb praam Piirissaarde ja järgmine läheb alles reedel. Et saareelaniku hääl mingil juhul vallaametnikeni ei kostaks.
Piirissaarel on pood, aga Valentina seal ei käi, sest hinnad on 1,5 kuni kaks korda kõrgemad kui mujal Eestis. Eesti kõige kallim pood, Piirissaare koefitsiendiga. Lahti on kaks tundi päevas ja praegu pigem ei ole lahti.
Uni tuleb kangesti peale ja ärkan alles Piirissaare kanalis. Meenutab Vignolet. Millegipärast on saarest läbi kanal kaevatud. Et oleks nagu kaks saart.
Saarel on päike, soe ja ilus. Telkida sai varem vallamaja juures ja rannas, aga ei tea, kas uus võim ka nii lubab. Lokaliseerin vallamaja. Uksel on saarevaht Toomase telefoninumber. Toomas tuleb ratta ja koeraga kohe kohale ja näitab, et telkida saab lennuväljal. Veidi tagapool, juhuks kui kopter peaks tulema. Vett saab vallamaja kõrvalt kaevust ja kuna teisaldatavad kemmergud pole veel paigaldatud, tuleb kasutada vana ja paikset. Telefon tuleb automaatsest võrguvahetusest välja lülida.
Panen telgi üles ja luusin laagriplatsi ümbruses veidi ringi. Tundub tore. Kui liigun eemale varjualusesse sööma, tuleb mees ja niidab kopterile ringi. Saan siin nüüd ringi vaadata.
Täna rattaga sõidetud 54 km.
Veiga peaks olema alustanud ümber Islandi kajakkimist, www.veiga.is.
Kavastu paadimees saabub telefonikõne peale jalgrattaga. On uus paadimees. Noorem ja jämedam kui see, kellega eelmine kord üle Emajõe sain. Ratturid ja jalakäijad pannakse paati ega hakata praami välja ajama. Millegipärast aerutame paaditagumik ees.
Kastres on alles vanainimeste eest hoiatav silt ja igast küljest ilmale avatud bussipeatus. Siin lahkun RMK rajalt ja põrutan otse Võnnu. Enne Võnnut on veidral kombel Kamelia lilletalu, mida aasta tagasi mammaga külastasime, ja eriti veider on, et tundsin koha ära enne sildi nägemist teekäänaku järgi.
Võnnus on pood ja olen taas RMK rajal. Seal ongi pink, millel nodi ringi pakkisin ja vesi tuli Ahja lõkkekohta kaasa võtta ja äikest hakkas sadama. Ostan igaks juhuks Piirisaarele kaasa veel produkte. Eri infokanalite kohaselt on pood lahti ja on pood kinni.
Võnnust Läänistele ja siis kruusa pidi Ahunapalu suunas. Vahepeal on Järvselja, kus kasvavad iseäranis kõrged puud. Liispõllu kandi sildilt ilmneb, et siin on rattaradu ja ka lõkkekohti. Ja muidugi ürgmets. Jälle vaja tagasi tulla.
Kruus on sitke ja tuul töötab käsipidurina. Lagedal on tuul eriti hull, aga viimse aja metsad on ka nii hõredaks hammustatud, et igalt poolt tuult kinni ei pea. Pean palgivirnal piknikku, midagi peab ju inimestel mahavõetud puudest kasu olema. Vinnutatud liha väikepoodides pole, aga oli Ossi seakamarat. Hädaga ajab asja ära, lubatakse eriti palju proteiini. Pakend avaneb ilma igasse suunda lõhki kärisemata. Mets lõhnab, minu ümber lendavad liblikad.
Viimases kurvis on käskiv kõneviis moodsas slängis: Saki!
Ootamatult sisenen Põlva maakonda ja vanale Võromaale.
Laaksaare sadamas olen kaks tundi enne vajalikku aega. Tarbin lõpuni seakamara ja loen jupi raamatut. Praam Koidula on remondis, selle asemel sõidab ajutiselt väiksem paat, mis autosid peale ei võta, aga jalgratta nuputab kapten paadininasse.
Saan jutule Valentinaga, kes töötab Piirissaare muuseumis. Väga hea, muuseumikülastus tulebki temaga kokku leppida. Kõik teised suhtlevad vene keeles ja kaardiga asendusalusel maksta ei saa. Kui küsin pileti endale ja rattale, lööb pileteid müüv Maria käega, ehh, velosiped, ja ratas viiakse üle tasuta.
Eile viidi saarele kaks kemmergut, aga mitte muuseumi juurde ja randa, kuhu oleks ka vaja, vaid ainult vallavalitsuse juurde. Valentina lubab asjaga tegeleda. Lubab tegeleda ka sellega, et Veeteede Amet käskis praami küljest kaldapääsukeste pesad ära lõhkuda. Kõik kohalikud olid harjunud, et need seal on, pääsukesed kaasaarvatud. Sadamasse pääsukesed enam pesa teha ei saa, sest liivaste kallaste asemel on seal nüüd laotud kivid. Valentinale ei meeldi mõtteviis, et loodus võiks olla kusagil mujal. Järgmistele põlvkondadele ei jää nii ju midagi. Ega ei jää jah.
Piirissaar on nüüd Tartu vallas. Vallaasju arutatakse kolmapäeval kell viis Tartus. Kell viis läheb praam Piirissaarde ja järgmine läheb alles reedel. Et saareelaniku hääl mingil juhul vallaametnikeni ei kostaks.
Piirissaarel on pood, aga Valentina seal ei käi, sest hinnad on 1,5 kuni kaks korda kõrgemad kui mujal Eestis. Eesti kõige kallim pood, Piirissaare koefitsiendiga. Lahti on kaks tundi päevas ja praegu pigem ei ole lahti.
Uni tuleb kangesti peale ja ärkan alles Piirissaare kanalis. Meenutab Vignolet. Millegipärast on saarest läbi kanal kaevatud. Et oleks nagu kaks saart.
Saarel on päike, soe ja ilus. Telkida sai varem vallamaja juures ja rannas, aga ei tea, kas uus võim ka nii lubab. Lokaliseerin vallamaja. Uksel on saarevaht Toomase telefoninumber. Toomas tuleb ratta ja koeraga kohe kohale ja näitab, et telkida saab lennuväljal. Veidi tagapool, juhuks kui kopter peaks tulema. Vett saab vallamaja kõrvalt kaevust ja kuna teisaldatavad kemmergud pole veel paigaldatud, tuleb kasutada vana ja paikset. Telefon tuleb automaatsest võrguvahetusest välja lülida.
Panen telgi üles ja luusin laagriplatsi ümbruses veidi ringi. Tundub tore. Kui liigun eemale varjualusesse sööma, tuleb mees ja niidab kopterile ringi. Saan siin nüüd ringi vaadata.
Täna rattaga sõidetud 54 km.
Veiga peaks olema alustanud ümber Islandi kajakkimist, www.veiga.is.
Lisa kommentaar