Vahelduseks on mõnus magada soojas toas linade vahel.
Hommikul puugin ennast head-paremat täis ja ratta toidukott täitub ääreni. Loodetavast jäi pererahvale ikka ka midagi. Tehakse lahkumispildid ja Madise vanaema jääb aknale lehvitama.
Algatuseks on Toolse inimesed ehitanud toreda laskumise ja Toolse jõe kohal näitab spidomeeter tervelt 35 km/h. Pärast on karistuseks pandud tõus. Kunda korstnad juba paistavad, Olerexi vastas jalutavad aasal haned. Tulid kas burksi ostma või pole neil lihtsalt mujal olla. Teeservad on täis võililli. Näritud asfaldiga tee keerab alla Lontova suunas ja nüüd ma saan aru küll, kuidas need piduriklotsid kuluvad. Pildistan üles Valge Maja, mille imposantset minevikku võib nüüd ainult aimata. Neu Londoni hotelli järgi ongi Kunda vanim linnaosa nime saanud. Hiljem elas seal vabrikudirektor, kuni nõukogude võim majast korterelamu tegi. Tee jätkub piibelehemetsaga.
Letipeal on Eesti kõige suurem kivi, Ehalkivi. Ümbermõõt 49,6 m. See on üks väga suur kivi. Korraldan pikniku, et tarbida enamus Toolselt kaasavõetud kraamist. Kahtlemata üks parimaid piknikke seni.
Tundub, et see sõda, mis ümberringi käib, on Kevadtorm.
Niiske metsatee teeb tiiru ümber poolsaare, enne kui kruusatee Mahusse keerab. Järjekordne käskivas kõneviisis kohanimi.
Leian Pada jõega paralleelse kruusatee, millel värav kahes keeles ähvardustega. Aga värav on pärani. See on väga palju otsem tee kui teine tee. Kuna ma enam väärikalt käituma ei pea, vaid võin teha pisipättusi, siis sõidan edasi, pidevalt ootel, millal kostub hõige „Linda, too püss! Õu on kaabakaid täis!“ Aga kedagi pole, ainult äranäritud mets Adriku sihtkaitsevööndis.
Ratas asub lõbusalt vilistama. Törts õli ja vile kaob.
Ränk tõus Kalvi mõisani. Siis pean aru, kas jätkata kruusateel või maanteel. Maanteemüha juba kostab. Tundub hirmus, seega kruus. Tee kulgeb üleval kaldapealsel, meri on kaugel all. Väga muhe tee. Väsinud värav, mis pikemalt mõtlemata avaneb ja minu järel sulgub. Ju on keegi selle siia unustanud. Tee on nüüd murune ja väga hästi sõidetav. Murus on sõnnikut. Täpsemalt ringi vaadates ilmneb, et olen karjamaal koos mitmesaja teise lambaga. Sel kohal oleks paslik kasutada kogu maailma lollide turistide vabandust, kuidas GPS käskis mul siia tulla. Kesk karjamaad on hüljatud välimusega hoone, millel silt „Relvastatud valve. Kaitseväe territoorium“. Tohoh. Kui need minu ümber on kaitseväelased, siis on neil küll väga leidlik kamo. Lähedalt kostva paugutamise järgi otsustades võin vabalt olla vastase tagalas. Lambad vahivad mind ja kommenteerivad omavahel. Karjamaa teises otsas on kahe elektrikarjusega värav.
Aseri. Püüan leida Püha Ksenja kirikut ja ringi tiirutades jääb silma midagi, mille külastamise võimalust lihtsalt ei saa jätta kasutamata. Grossi toidukaubad. Mööduv vanamees uurib kilometraaži kohta ja soovib sšastlivovo puti. Sinistes dressipluusides noored koristavad prügi. Kirik jääbki tabamatuks, kuigi GPS väidab mind ümber selle sõitvat.
Tuleb läbida lõik maanteed. Väga ebameeldiv kogemus. Kui väikestel teedel tõmbab enamus autosid teise teeserva, siis siin jätab mulle viisakalt ruumi vaevalt kolmandik. Kõige ülbemad on bussijuhid. Need sõidaks võimaluse avanedes must üle.
Lõpuks saan keerata alla Liimala poole kõrvu ja närve puhkama. Ja hurjuhh, on see alles allakeeramine. 41 km/h. Inimesed, kes on mulle rääkinud lamedast põhjarannikust, on ilmselt Tallinnast ega ole kunagi Käsmust kaugemal idas käinud.
Olen sisenenud Ida-Virumaale.
Madalate ootustega reageerin Tulivee restorani sildile. See on aga lahti ja annab süüa. Kõik on väga peen, väljaarvatud mina. Olen ainus külastaja. Neiu käib eraldi küsimas, kas valisin pasta seepärast, et olen täisvegan või võib parmesani ka panna. Parmesani võib panna. Väga tähelepanelik suhtumine toitumishälvikutesse. Priiskan Iiri kohviga. Seda töötuks olemist peab veel harjutama.
Kruusateede pusa läbi Moldova Aani. Aa mõis näeb lahe välja, aga keegi ei tegele temaga. Olen sattunud RMK Penijõe-Kauksi matkarajale ja tuleb meelde, et olen unustanud vett varuda. Kaart näitab sinist jutti ja all rannas voolabki mingi nire. Vast ei ole väga palju mürkaineid sees.
Rand on ilus, kuigi muru on prügine. Suurepärane õhtu. Sulnis helesinine meri, lindude sädin, raamatulugemine, päike loojub omaette ja paistab mulle seejuures peale. Korgin lahti Käsmust skooritud õlle, mis on nüüd kividel ja puujuurikatel hüpeldes piisavalt vahtu löödud. Viimane 1-kraadine öö, homseks lubatakse tervelt 7 kraadi.
Teepikkus 70 km.
Algatuseks on Toolse inimesed ehitanud toreda laskumise ja Toolse jõe kohal näitab spidomeeter tervelt 35 km/h. Pärast on karistuseks pandud tõus. Kunda korstnad juba paistavad, Olerexi vastas jalutavad aasal haned. Tulid kas burksi ostma või pole neil lihtsalt mujal olla. Teeservad on täis võililli. Näritud asfaldiga tee keerab alla Lontova suunas ja nüüd ma saan aru küll, kuidas need piduriklotsid kuluvad. Pildistan üles Valge Maja, mille imposantset minevikku võib nüüd ainult aimata. Neu Londoni hotelli järgi ongi Kunda vanim linnaosa nime saanud. Hiljem elas seal vabrikudirektor, kuni nõukogude võim majast korterelamu tegi. Tee jätkub piibelehemetsaga.
Letipeal on Eesti kõige suurem kivi, Ehalkivi. Ümbermõõt 49,6 m. See on üks väga suur kivi. Korraldan pikniku, et tarbida enamus Toolselt kaasavõetud kraamist. Kahtlemata üks parimaid piknikke seni.
Tundub, et see sõda, mis ümberringi käib, on Kevadtorm.
Niiske metsatee teeb tiiru ümber poolsaare, enne kui kruusatee Mahusse keerab. Järjekordne käskivas kõneviisis kohanimi.
Leian Pada jõega paralleelse kruusatee, millel värav kahes keeles ähvardustega. Aga värav on pärani. See on väga palju otsem tee kui teine tee. Kuna ma enam väärikalt käituma ei pea, vaid võin teha pisipättusi, siis sõidan edasi, pidevalt ootel, millal kostub hõige „Linda, too püss! Õu on kaabakaid täis!“ Aga kedagi pole, ainult äranäritud mets Adriku sihtkaitsevööndis.
Ratas asub lõbusalt vilistama. Törts õli ja vile kaob.
Ränk tõus Kalvi mõisani. Siis pean aru, kas jätkata kruusateel või maanteel. Maanteemüha juba kostab. Tundub hirmus, seega kruus. Tee kulgeb üleval kaldapealsel, meri on kaugel all. Väga muhe tee. Väsinud värav, mis pikemalt mõtlemata avaneb ja minu järel sulgub. Ju on keegi selle siia unustanud. Tee on nüüd murune ja väga hästi sõidetav. Murus on sõnnikut. Täpsemalt ringi vaadates ilmneb, et olen karjamaal koos mitmesaja teise lambaga. Sel kohal oleks paslik kasutada kogu maailma lollide turistide vabandust, kuidas GPS käskis mul siia tulla. Kesk karjamaad on hüljatud välimusega hoone, millel silt „Relvastatud valve. Kaitseväe territoorium“. Tohoh. Kui need minu ümber on kaitseväelased, siis on neil küll väga leidlik kamo. Lähedalt kostva paugutamise järgi otsustades võin vabalt olla vastase tagalas. Lambad vahivad mind ja kommenteerivad omavahel. Karjamaa teises otsas on kahe elektrikarjusega värav.
Aseri. Püüan leida Püha Ksenja kirikut ja ringi tiirutades jääb silma midagi, mille külastamise võimalust lihtsalt ei saa jätta kasutamata. Grossi toidukaubad. Mööduv vanamees uurib kilometraaži kohta ja soovib sšastlivovo puti. Sinistes dressipluusides noored koristavad prügi. Kirik jääbki tabamatuks, kuigi GPS väidab mind ümber selle sõitvat.
Tuleb läbida lõik maanteed. Väga ebameeldiv kogemus. Kui väikestel teedel tõmbab enamus autosid teise teeserva, siis siin jätab mulle viisakalt ruumi vaevalt kolmandik. Kõige ülbemad on bussijuhid. Need sõidaks võimaluse avanedes must üle.
Lõpuks saan keerata alla Liimala poole kõrvu ja närve puhkama. Ja hurjuhh, on see alles allakeeramine. 41 km/h. Inimesed, kes on mulle rääkinud lamedast põhjarannikust, on ilmselt Tallinnast ega ole kunagi Käsmust kaugemal idas käinud.
Olen sisenenud Ida-Virumaale.
Madalate ootustega reageerin Tulivee restorani sildile. See on aga lahti ja annab süüa. Kõik on väga peen, väljaarvatud mina. Olen ainus külastaja. Neiu käib eraldi küsimas, kas valisin pasta seepärast, et olen täisvegan või võib parmesani ka panna. Parmesani võib panna. Väga tähelepanelik suhtumine toitumishälvikutesse. Priiskan Iiri kohviga. Seda töötuks olemist peab veel harjutama.
Kruusateede pusa läbi Moldova Aani. Aa mõis näeb lahe välja, aga keegi ei tegele temaga. Olen sattunud RMK Penijõe-Kauksi matkarajale ja tuleb meelde, et olen unustanud vett varuda. Kaart näitab sinist jutti ja all rannas voolabki mingi nire. Vast ei ole väga palju mürkaineid sees.
Rand on ilus, kuigi muru on prügine. Suurepärane õhtu. Sulnis helesinine meri, lindude sädin, raamatulugemine, päike loojub omaette ja paistab mulle seejuures peale. Korgin lahti Käsmust skooritud õlle, mis on nüüd kividel ja puujuurikatel hüpeldes piisavalt vahtu löödud. Viimane 1-kraadine öö, homseks lubatakse tervelt 7 kraadi.
Teepikkus 70 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar