konverents vol 2

Konverents on uimane, tõlge suht kehva st tõlk ei jõua rääkijatele järele ja jätab pidevalt midagi vahele. Aga kohal tähtsad Horvaatia ninad, justiitsminister, ülemkohtu esimees ja Zagrebi aselinnapea.
Kohvipausil kuulen põhjalikku ülevaadet Ungari notariaadist ja õigussüsteemist. Ülle-Riin kaebab, et poiss ei vaadanud talle üldse otsa. Tagasiteel saali õnnestub hr Merlottiga vahetada eestikeelseid viisakusi. Konverentsil asi ei parane. Lõunaks okupeerivad meid inglane ja hollandlane, kusjuures inglane on veendunud, et sai oma lauda kaks kõige kenamat tegelast kogu üritusel. Me jätame talle selle arvamuse. Üldiselt on tegemist inimestega, kes saavad naljast täitsa aru ja kellega võib isegi ürituse mõttekuse üle arutada. Lõunajärgse vaatuse huvitavaim osa on küsimus järgmise kohtumise kohast. Selgub, et see on Kreeta, Jiannis rõõmustab.
Kogun üritusega tervelt kaks visiitkaarti ja jätan sama palju ka enda omi laia maailma.
Õhtusöök peaks olema smart casual. Enamus inimesi näevad sellest hoolimata väga viisakad valja. Meid sõidutatakse bussidega vanalinna järjekordsesse restorani, pikad lauad ja elav muusika. Kreeka muusika, nagu mulle tundub. Pika laua puhul on kohavalik strateegilise tähtsusega, me paneme aga paraku pisut mööda. Mina saan enda kõrvale Igori, kelle naabrusest Ülle-Riin keeldub, et mitte terve õhtu vene keelt rääkida. See maksab talle aga valusalt kätte, kui tema kõrvale prantsatab logorröa all kannatav sakslane, kelle eest tuleb aeg-ajalt õue hingama põgeneda. Mina see-eest olen lisaks vene keele pruukimisele sunnitud kohati üle laua karjuma inglise keeles poola onuga. Saan teada, et poola ja tšehhi keeled on umbes sama sarnased kui eesti ja soome keeled. Ja võimaldavad analoogseid koomilisi situatsioone vähem keeleoskajate poolt.
Ühel hingamispausil jääme pihku slovaki tädile, kes meiega rõõmsalt juttu vestma asub. Algul tundub asi meenutavat vene keelt ja anname isegi mõned vastused. Aga mida edasi, seda vähem saan aru, mis keeles minuga suheldakse, suure tõenäosusega puhas slovaki keel. Ei tea, kus me endast selliste polüglottide mulje oleme jätnud. Õnneks ilmuvad varsti kaks itaallast ja päästavad olukorra. Saame kuulda oma suurepärasest seltsimees esimehest ja tema uuest väga intelligentsest lapsest. Itaallanna peab õnneks vahepeal teda saatvale meeskodanikule itaalia keeles olukorda selgitama ja seega jääb tal nägemata, mis nägusid ma selle jutu peale teen.
Õhtusöök lõpeb ja kõik kamandatakse bussidesse. Jääme ukse ees itaallaste ja ungarlastega kohmitsema, vahetan ungarlasega mõned hispaaniakeelsed laused, mis itaallastele hästi peale läheb. Seltskond tundub tahtvat üritust jala jätkata, aga ma olen suht unine ja vean Ülle-Riinu ühte bussi. Hollandi onu rõõmustab ja asub uurima, kuidas meile üritus meeldis. Seepeale hakkab Ülle-Riin millegipärast paaniliselt bussist välja tahtma. Jõuan hollandlasele veel naerdes üle ukse hõigata "wrong bus", kui selgub paanika põhjus - itaallased ja ungarlased teevad akna taga mingit sõjatantsu ja keelduvad laskmast bussil koos meiega lahkuda. Siirdudakse inspekteerima la cultura nocturna't.
Linnas keeb elu, maandume lõpuks ööklubis Maraschino, mis peaks kohalike hulgas eriti kuum olema. Inimesi ja suitsu paksult, üsna pime, seintelt vahivad meid Casanova, Al Pacino, Hitchcock, Che Guevara ja Louis XIV Päikesekuningas. Omapärane seltskond. Itaallased ostavad järjest uusi gin toonikuid. Viimaks tüütab katkematu ja meie meelest kogu aeg sama muusikapala meid ära ja orienteerume hotelli tagasi. Kohvitamine lobbys lõpeb hirmuga, kas sitsiillasega tõtt vahtimine äkki eluohtlikuks ei või osutuda. Teen viimaks ettepaneku, et saadan Ülle-Riinu tuppa, et ta ära ei eksiks. Ja et keegi valesse tuppa ei eksiks...
Kell on pool kolm.