Ürituse ametlik osa algab alles kell kolm, mis annab võimaluse magada
viimase hetkeni. St ajani, mil hommikusöögi lõpuni jääb pool tundi. See
mulle sobib.
Edasi võtame taas sihikule vanalinna, sest tahan näha
kohta, kust peaks olema mäe otsast vaade ja värvilise katusega kirik.
Ülle-Riin hakkab aga juba hotellis klõpsuma ja nõuab kingseppa. Saame
retseptsioonist sildi horvaadikeelse sõnaga "kingsepp" (postolar) ja
käeviipe suvalises suunas. Kui oleme just otsingud lõppenuks kuulutanud,
märkan postolari-silti üle tänava. Saapaparandus võtab kümme minutit ja
maksab 14 kunat.
Vihma tibutab üsna visalt. Sunnin Ülle-Riinu ronima igat tänavat pidi suunas, mis läheb üles ja jõuamegi kirju katuse ja funikulööripeatuseni. Kirju katusega kiriku kaitsepühak on Püha Markus ja maja peaks olema alguse saanud 13. sajandist. Vaated platvormilt meenutavad mõnevõrra Tallinna vanalinna. Ilm sunnib otsima edasist tegevust siseruumis ja umbes viiendal katsel õnnestub meil ennast ühte kohvikusse sisse suruda. EL-s nad kindlasti veel ei ole, nagu paksudest suitsupilvedest järeldada võib.
Konverentsile suundudes raban Hollandi onu oma riietusega ja saan reklaamida eestimaist õmblustööd. Ta vist arvas, et tulen dressipükstes. Laudadel on sedapuhku lisaks riigi nimele ka lipud. Tähestik on seekord teistmoodi, mis tähendab, et oleme kõrvuti inglastega. Inglise meeskodanik on sellest vaimustuses ja kirjutab meie nimed omale üles. Kuna taaskord ei ole paljud oma raporteid õigel ajal teele saatnud, tuleb kõigil ette kanda, mis viimase poole aasta jooksul juhtunud. Üldiselt ma arvan, et nad saadavad küsimustikud meelega viimasel hetkel, et pääseda kokkuvõtete tegemisest. Et asja konkreetsena hoida, nimetan ainult N-de kodakondsusnõude kaotamist ja kutsun kõiki üles otsima Eestis uusi väljakutseid. Ettepanek tekitab saalis mõningase elevuse ja ehk õnnestub mul seega lisaks tikanditele varrukatel ja seljal veel millegagi meelde jääda. Kohvipausil uuendame tutvust lätlastega. Pärast kohvipausi on töögrupid, mis on umb-prantsusekeelsed. Sisu jääb hämaraks, aga omandan mõned prantsusekeelsed sõnad. Homsel kokkuvõtete tegemisel on lootust teada saada, kui tublid olime.
Õhtul on kavas pidulik üritus. Vahetan selleks puhuks riideid ja saan Hollandi onult jälle kiita. Algatuseks on kontsert mingis kreeka palees, esineb tenor klaveri saatel, Mozart, Verdi ja midagi kohalikku. Kontsert on tühjale kõhule sobivalt lühike. Paar maja edasi on korraldajate poolt õhtusöögiks valitud restoran. Selleks ajaks, kui Ülle-Riin garderoobis asjatab, rivistun ühte ritta korraldajatega ja juhatan osalejatele prantsuse keeles teed. Õhtusöök on veider, istumisvõimalust kõigile ei jätku. Otsustame taktika kasuks, mis näeb ette veiniklaasi tühjendamise, seejärel söömise ja siis uue veiniklaasi. Enne plaani kasutuselevõttu rabavad inglased meid oma lauda ja joodavad terve õhtu veiniga. Päris muhedad tegelased, nalja saab palju. Michael järeldab minu kogemata poetatud lausejupist väga head inglise keele valdamist. Nojah, kogemata juhtus. Aga mõjus... Õhtu lõpetame hotelli lobby-baaris gin toonikuga.
Vihma tibutab üsna visalt. Sunnin Ülle-Riinu ronima igat tänavat pidi suunas, mis läheb üles ja jõuamegi kirju katuse ja funikulööripeatuseni. Kirju katusega kiriku kaitsepühak on Püha Markus ja maja peaks olema alguse saanud 13. sajandist. Vaated platvormilt meenutavad mõnevõrra Tallinna vanalinna. Ilm sunnib otsima edasist tegevust siseruumis ja umbes viiendal katsel õnnestub meil ennast ühte kohvikusse sisse suruda. EL-s nad kindlasti veel ei ole, nagu paksudest suitsupilvedest järeldada võib.
Konverentsile suundudes raban Hollandi onu oma riietusega ja saan reklaamida eestimaist õmblustööd. Ta vist arvas, et tulen dressipükstes. Laudadel on sedapuhku lisaks riigi nimele ka lipud. Tähestik on seekord teistmoodi, mis tähendab, et oleme kõrvuti inglastega. Inglise meeskodanik on sellest vaimustuses ja kirjutab meie nimed omale üles. Kuna taaskord ei ole paljud oma raporteid õigel ajal teele saatnud, tuleb kõigil ette kanda, mis viimase poole aasta jooksul juhtunud. Üldiselt ma arvan, et nad saadavad küsimustikud meelega viimasel hetkel, et pääseda kokkuvõtete tegemisest. Et asja konkreetsena hoida, nimetan ainult N-de kodakondsusnõude kaotamist ja kutsun kõiki üles otsima Eestis uusi väljakutseid. Ettepanek tekitab saalis mõningase elevuse ja ehk õnnestub mul seega lisaks tikanditele varrukatel ja seljal veel millegagi meelde jääda. Kohvipausil uuendame tutvust lätlastega. Pärast kohvipausi on töögrupid, mis on umb-prantsusekeelsed. Sisu jääb hämaraks, aga omandan mõned prantsusekeelsed sõnad. Homsel kokkuvõtete tegemisel on lootust teada saada, kui tublid olime.
Õhtul on kavas pidulik üritus. Vahetan selleks puhuks riideid ja saan Hollandi onult jälle kiita. Algatuseks on kontsert mingis kreeka palees, esineb tenor klaveri saatel, Mozart, Verdi ja midagi kohalikku. Kontsert on tühjale kõhule sobivalt lühike. Paar maja edasi on korraldajate poolt õhtusöögiks valitud restoran. Selleks ajaks, kui Ülle-Riin garderoobis asjatab, rivistun ühte ritta korraldajatega ja juhatan osalejatele prantsuse keeles teed. Õhtusöök on veider, istumisvõimalust kõigile ei jätku. Otsustame taktika kasuks, mis näeb ette veiniklaasi tühjendamise, seejärel söömise ja siis uue veiniklaasi. Enne plaani kasutuselevõttu rabavad inglased meid oma lauda ja joodavad terve õhtu veiniga. Päris muhedad tegelased, nalja saab palju. Michael järeldab minu kogemata poetatud lausejupist väga head inglise keele valdamist. Nojah, kogemata juhtus. Aga mõjus... Õhtu lõpetame hotelli lobby-baaris gin toonikuga.
Lisa kommentaar