Paklenica

Hommikusöögi kõrvale näeb uudiseid. Bensiinihind tundub langenud olevat ja ilm rannikul paraneb. Lahke pererahvas on nõus mulle vaaritama mida iganes. Minu hommikuunise pea jaoks on valik vähemasti liiglai.
Paklenica parki sissepääs on lähedal, hakkab tibutama vihma. Sissepääs 40 kunat. Piletimüügiputkast õnnestub välja rääkida imepisike kaart pargi kohta. Pidavat olema väga hästi märgitud rajad. Tegemist sama Velebiti mäestiku keskosaga. Jalutan putkast edasi, näen kahte oravat mängimas puude otsas ja selgub, et ca kilomeetri pärast on veel üks parkla ja kavalamad sõitsid sinnani. Loomulikult tunduvalt turistlikum koht kui eelmine. Enamusel kaaskannatajatest ripuvad küll igasugu vidinad küljes ja nad näivad plaanivat mööda seina üles ronida. Esimese hooga siseneme Velikje Paklenicasse, mis on võimas kanjon. Köitega varustatud tegelased sinna maha jäävadki. Mõni aeg pärast kanjonit näitab silt mäest üles, lubades 40-minutilise ronimise järel koobast. Lähen liimile. Ülespoole minnes on võrratud vaated. Fotostoppide ajal lasen endast mööda paar punti sakslasi. Need võtavad ka ronimist nagu tööd - nina rajal, paremale-vasakule vaatamata otse edasi, aga kõvasti käratsedes.
Üles jõudes selgub, et koopasse pääseb ainult grupiti. Vahetan piletimüüjaga münte, mündid talle, paberraha mulle. Mõlemad oleme rahul. Koobas on päris põnev, stalaktiite täis. Sees võib olla ca 10 minutit, siis tuleb pool tundi temperatuuri taastada. Karm. Sisustamisel aidanud EL ja mingi ameeriklaste organisatsioon. Mille tõttu pargivahte edaspidi rangeriteks tuleb nimetada. Mäest allatulek läheb tunduvalt kiiremini kui üles ronimine.
Edasi minnes näen äkki tee kõrval maja katust. Ronin alla seda pildistama, kuid eemalt rajana tunduv ei olegi paralleelne rada, vaid kuiv jõesäng ja pean kasutama olematuid mägironimisvõtteid, et jälle teele pääseda. Pärast intermetsot jões kohtan meest kahe eesliga.
Kõht läheb tühjaks ja õnneks jõuan majakeseni, kus pesitsev mees on nõus mulle vorsti grillima. Serveering on küll üsna huvitav, ainsaks abivahendiks saan purgitäie hambatikke. Korraks tuleb päike välja.
Edasi põikan laialt ja turistitatud rajalt kõrvale mäest üles. Päris karm ronimine, peaks võtma tund aega (teed mõõdetakse siin tundides), et kuhugi järgmise punktini jõuda, mille nimi on Mala Mocila. Järgmine punkt on mäenukk päikese käes, ülejäänud mäehiiglased ümberringi. Uskumatu, et selline koht on üldse olemas. Ja täiesti inimtühi. Ühel pool mäge on sombune sügis, teisel pool päike. Tekib levi sõnumite saatmiseks.
Rajal on silte küll, aga nende järgi orienteerumiseks tuleks teada, kus need punktid algusega võrreldes asuvad... Kui avastan, et kell juba viis läbi, satun kolme tee risti, kahele poole näitavad nooled, kolmandale mitte. Võtab mõningase aja, et päikese, mere, maamärkide ja minikaardi abiga selgusele jõuda, et kui enne päikeseloojangut autoni tahan jõuda, pean spurtima kolmandas suunas.
Kanjon on endiselt ämblikmehi täis, kõik kajab nende hõigetest. Paar korda kõlab ka kõva kolin kuskil üleval, mille peale tundub kogu mägi mulle kaela varisevat. Seda siiski õnneks ei juhtu.
Suund Zadari peale. Tunnen just uhkust, et olen saavutanud kohalikega võrreldava kiiruse, kui tee ääres kaks tegelast mind seisma lehvitavad. Neetud. Õnneks tuli meelde paar kilomeetrit tagasi tuled põlema panna. Selgub, et olin sõitnud 50-ne alas 82 km/h. Ups. Aga krt siin aru saab, kus üks küla lõpeb ja teine algab. Trahv selle eest on 1000 kunat. Selgitan täitsa siiralt, et nii palju sularaha mul küll kaasas pole. Mispeale öeldakse, et ok, miinimumtrahv on 300 kn. Nii palju mul on. Õnneks arvutan alles hiljem, et ka 1000 oleks olnud... Politseinik lappab mu passi ja kiidab, kui palju reisimas olen käinud. Nojah, ma igaks juhuks ei ütle, et aeglasemalt ei jõuakski nii paljudesse kohtadesse ja jätan rääkimata ka oma varasemad kokkupuuted võõrriikide politseiga. Saan kviitungi ja soovituse edaspidi ettevaatlikum olla. Väga viisakad tegelased igaljuhul. Nad ilmselt ei usuks, et kodus olen see liikluspervo, kes kaasjuhte märkide järgi sõitmisega närvi ajab...
Ja kihutan edasi. Kiirtee hakkab. Sõit Zadarini maksab 9 kunat.
Orienteerun kesklinna siltide järgi. Algab tasulise parkimise ala. Sean ennast just sisse, kui avastan, et seisan invakohal. Rohkem liiklusrikkumisi ei tahaks enam koguda ja vahetan parklat. Pagan, nüüd on just münte vaja, aga andsin mäe otsas kõik ära. Saan siiski lunastada ühe tunni jagu aega. Hulgun pisut ringi, ühtegi hotelli ei hakka silma. Mis linn see siuke on? Viimaks leian ühe, mis näeb küll väga uhke välja, aga otsustan asja uurida. See on täis, neiu annab mulle kaardi ja juhatab teise. Tiirlen tükk aega mööda linna, lõpuks leian selle juhatatud koha, kus toa eest tahetakse 99 euri. Mis on voodi eest selgelt liiga palju, magades on üldiselt kama kaks, kas portjee on livrees või mitte. Kell hakkab juba 10 saama, olen taas tagasi vanalinna juures. Pimedas vanalinnas pannakse poode kinni. Mingil hetkel suudan autoga eksida kitsasse sisehoovi, mis lõpeb tupikuga ja pean välja selg ees tulema. Mõlemal pool mahub autode vahele vaevalt rusikas... Ja pilkane pimedus, tore küll. Viimases hädas lähen netikohvikusse ja saan teada, et Puntamika-nimelises linnaosas on lootust hotelle leida. Võtan suuna sinna. Kohas, kus olen kavatsenud vasakule pöörata, saab ainult paremale. Minu ees olev auto aga paneb uljalt vasakule, mistõttu järgin tema eeskuju, et mitte rohkem ära kaduda.
Lõpuks ometi hotellide ja pansionide sildid. Pargin suvalise koha ette. Tahetakse 45 euri ööbimise ja hommikusöögi eest. Mul juba kama kaks. Lisaks lubatakse mulle hilisest kellaajast hoolimata süüa anda.
Riided vahetatud, tellin ühe eskalopi Zadari moodi. Tuuakse mingi pisike asi tomativiilu ja lilleks lõigatud redisega. Hmh, vale valik. Pisike asi osutub luiseks kalaks. Ma pole küll mingi söögiteadlane, aga eskalopp mul küll kalaga ei seostu. Õnneks on see mingi eelroog maja kulul ja saan ka taldrikutäie liha. Liha manustamise ajal tabab mind ka UT sõnum õige linnaosa suunaga.
Toas krutin kõik radikad tööle ja tekitan mõnusa 25-kraadise olemise. Hommikul rebin aknad lahti ja keeran radikad kinni, koristaja saabumise ajaks on temperatuur taastunud.