Hommikusöök on lahja.
Võtan suuna kesklinna ja pargin auto
ettenägelikult enne tasulise parkimise ala algust. Ring ümber
jahisadama, mille UT tabavalt paatide laheks ristis. Muljetavaldav valik
paate ja kaatreid. Sadama ümbruses pisikestel tänavatel on ka mõned
toarentimise sildid. Kus need eile olid?
Tolgendan paar tundi mööda vanalinna, jäädvustan kõik kirikud ja muidu toredad majad ja tänavad. Lõpuks jõuan mere äärde ja unustan ennast pikaks ajaks mereorelit kuulama. Mere, tuule ja kellegi geniaalse arhitekti koostöö tulemus kõlab tõesti nii, nagu improviseeriks keegi orelil. Hämmastav. Juba selle pärast tasus Zadari tulla...
Eilsest õhtust on meeles üks netikohviku silt. Poiss annab mulle leti tagant läpaka. Ei jõua küll kõiki seiklusi veel kirja, aga tunni aja pärast on tunne selline, nagu oleks kapis istunud ja kobin tagasi õue. Suure väljaku on enamuses osas vallutanud toolid-lauad. Laual oleva pildiraamatu alusel otsustan jääkohvi kasuks. Kaasa rabatud Evini vangla mälestused nii muretusse ümbrusse küll kuidagi ei sobi, aga miskipärast ei leidnud Vonneguti Galapagost kohvrist üles. Saan kohvi ja vaatan, kuidas laudade vahel asjatab mees hiiglasliku tolmuimejaga. Tänavate valge marmor särab. Jätkan memuaare pisut eelmise õhtu müntidega töötavas VIP-netikohvikus ja võtan suuna Sibenikule.
Jätan seega vahele küsimärgiga kavas olnud Pagi saare. Saared on üldse mannermaa rahva seas ebamõistlikult mütologiseeritud, tegelikult ju lihtsalt tükk väiksemat maad vee sees.
Sibeniku linna sisse sõites satun kohe tasulisse parklasse. Ainus hotell, mille leian, ehmatab juba uksel sildiga, mille kohaselt kogunevad seal regulaarselt rotarid. Hind on ka vastav ja teatan letitagusele naisterahvale, et mõtlen pisut järele. Rannapromenaadi alguses oli miski turistiinfo putka, lähen neilt abi otsima. Tuleb välja, et väisatu oligi linna ainus hotell, ülejäänud kõik on linnast väljas. Olen üsna nõutu, aga siis selgub, et linnas on eramajutusi, mille otsimisel nad mind abistada võivad. Helistavadki kohe kuhugi, kus pererahvas mind 200 kuna eest on nõus vastu võtma. Nemad saavad minu auto kirjelduse ja mina nende oma - kas kollane Twingo või tüdruk Vespal, ja lepime kokku kohtumise bensujaamas veerand tunni pärast. Kui ennast ümber nurga krutin, on kollane Twingo juba seal. Tädi räägib ainult horvaadi keelt, mõningate saksa keele sugemetega. Sõidame alguses suurt tänavat pidi ja keerame siis püstloodis mäest üles. Jõuan ainult omaette vaikselt ropendada. Keset kallakut selgub, et pean ennast garaaži tagurdama. Umbkeelse abielupaari juhiste tulemusena olen keset tänavat risti, nina vastu seina ja tagumine ots kahtlaselt lähedal garaažiuksepiidale. Asjasse sekkub peretütar, kes ka inglise keelt mõistab ja pereettevõtmise tulemusena õnnestub mind garaaži installeerida. Nüüd ei kõlba enam mingil juhul enam öelda, et tuba ei meeldi...
Tuba on aga väga šeff, eraldi esik, köök, magamistuba ja vannituba. Pluss omaette katuseterass. Kõige vägevam ööbimiskoht seni. Ja kõige odavam. Teleka asemel on muusikakeskus klassikalise muusika plaatidega :)
Lähen linna peale, saan rannapromenaadil süüa ja õlut. Palav. Uitan mööda kitsaid tänavaid ja imestan, kuidas ometi võib üks telefonikõne, pealegi poolik, kogu päeva särama panna. Püha Jakobi katedraal (15. saj) on selge lemmik, Jakob saab küünla.
Kuna politseimeelelahutus ei olnud sularahaaeelarvesse sisse arvestatud, peab seina sees olevat pilu külastama. Pangaautomaatide enamus tunnistab vaid maestro kaarte. Ja see, mis lõpuks tunneb ka visat, annab raha ainult krediitkaardi puhul. Hmh. Leian ka vist linna ainsa netikohviku, mis on kinni. Kell on napilt seitse läbi. Mis pagana riik see on, kus pole hotelle ja internetti? Võtan lohutuseks jäätise ja suundun randa päikese merre kukkumist vaatama. Kukub küll järgmise saare taha. Tuppa tagasi ronin otse mäest üles, mööda treppidest koosnevaid tänavaid. Valgusmängu lõppu jälgin seega juba oma terassilt. Üks nahkhiir on alustanud jahti.
Tolgendan paar tundi mööda vanalinna, jäädvustan kõik kirikud ja muidu toredad majad ja tänavad. Lõpuks jõuan mere äärde ja unustan ennast pikaks ajaks mereorelit kuulama. Mere, tuule ja kellegi geniaalse arhitekti koostöö tulemus kõlab tõesti nii, nagu improviseeriks keegi orelil. Hämmastav. Juba selle pärast tasus Zadari tulla...
Eilsest õhtust on meeles üks netikohviku silt. Poiss annab mulle leti tagant läpaka. Ei jõua küll kõiki seiklusi veel kirja, aga tunni aja pärast on tunne selline, nagu oleks kapis istunud ja kobin tagasi õue. Suure väljaku on enamuses osas vallutanud toolid-lauad. Laual oleva pildiraamatu alusel otsustan jääkohvi kasuks. Kaasa rabatud Evini vangla mälestused nii muretusse ümbrusse küll kuidagi ei sobi, aga miskipärast ei leidnud Vonneguti Galapagost kohvrist üles. Saan kohvi ja vaatan, kuidas laudade vahel asjatab mees hiiglasliku tolmuimejaga. Tänavate valge marmor särab. Jätkan memuaare pisut eelmise õhtu müntidega töötavas VIP-netikohvikus ja võtan suuna Sibenikule.
Jätan seega vahele küsimärgiga kavas olnud Pagi saare. Saared on üldse mannermaa rahva seas ebamõistlikult mütologiseeritud, tegelikult ju lihtsalt tükk väiksemat maad vee sees.
Sibeniku linna sisse sõites satun kohe tasulisse parklasse. Ainus hotell, mille leian, ehmatab juba uksel sildiga, mille kohaselt kogunevad seal regulaarselt rotarid. Hind on ka vastav ja teatan letitagusele naisterahvale, et mõtlen pisut järele. Rannapromenaadi alguses oli miski turistiinfo putka, lähen neilt abi otsima. Tuleb välja, et väisatu oligi linna ainus hotell, ülejäänud kõik on linnast väljas. Olen üsna nõutu, aga siis selgub, et linnas on eramajutusi, mille otsimisel nad mind abistada võivad. Helistavadki kohe kuhugi, kus pererahvas mind 200 kuna eest on nõus vastu võtma. Nemad saavad minu auto kirjelduse ja mina nende oma - kas kollane Twingo või tüdruk Vespal, ja lepime kokku kohtumise bensujaamas veerand tunni pärast. Kui ennast ümber nurga krutin, on kollane Twingo juba seal. Tädi räägib ainult horvaadi keelt, mõningate saksa keele sugemetega. Sõidame alguses suurt tänavat pidi ja keerame siis püstloodis mäest üles. Jõuan ainult omaette vaikselt ropendada. Keset kallakut selgub, et pean ennast garaaži tagurdama. Umbkeelse abielupaari juhiste tulemusena olen keset tänavat risti, nina vastu seina ja tagumine ots kahtlaselt lähedal garaažiuksepiidale. Asjasse sekkub peretütar, kes ka inglise keelt mõistab ja pereettevõtmise tulemusena õnnestub mind garaaži installeerida. Nüüd ei kõlba enam mingil juhul enam öelda, et tuba ei meeldi...
Tuba on aga väga šeff, eraldi esik, köök, magamistuba ja vannituba. Pluss omaette katuseterass. Kõige vägevam ööbimiskoht seni. Ja kõige odavam. Teleka asemel on muusikakeskus klassikalise muusika plaatidega :)
Lähen linna peale, saan rannapromenaadil süüa ja õlut. Palav. Uitan mööda kitsaid tänavaid ja imestan, kuidas ometi võib üks telefonikõne, pealegi poolik, kogu päeva särama panna. Püha Jakobi katedraal (15. saj) on selge lemmik, Jakob saab küünla.
Kuna politseimeelelahutus ei olnud sularahaaeelarvesse sisse arvestatud, peab seina sees olevat pilu külastama. Pangaautomaatide enamus tunnistab vaid maestro kaarte. Ja see, mis lõpuks tunneb ka visat, annab raha ainult krediitkaardi puhul. Hmh. Leian ka vist linna ainsa netikohviku, mis on kinni. Kell on napilt seitse läbi. Mis pagana riik see on, kus pole hotelle ja internetti? Võtan lohutuseks jäätise ja suundun randa päikese merre kukkumist vaatama. Kukub küll järgmise saare taha. Tuppa tagasi ronin otse mäest üles, mööda treppidest koosnevaid tänavaid. Valgusmängu lõppu jälgin seega juba oma terassilt. Üks nahkhiir on alustanud jahti.
Lisa kommentaar