start

Sügisese eurotuuri vol 2.
Algatuseks on hea juba eelmisel päeval pihta saada, et 1326 ei ole lennuki väljumisaeg, vaid lennu number... Ja lennuk läheb hoopis 7.15. Mis tähendab, et asju jõuab küll ehk hommikul pakkida, aga võibolla peaks siiski eelmisel õhtul välja mõtlema, milline fotokott kaasa võtta.

Tulika imestab, kui takso Herne tänavale tellin. Jääb paraku arusaamatuks, kas imestuse põhjuseks on see, et Herne tänav asub mõnede inimeste arvates Tartus, või see, et seni on minu numbrilt nõutud taksot Mööblimaja juurde. Taksojuhilt saan pragada, et ei öelnud, millise nurga juures peatuda. Aadressiteemalise vaidluse kõrval unustan öelda, kuhu sõita soovin. Ja tema unustab küsida ka...
Tallinnast ei suudeta meid Zagrebini tšekata, saadetakse kohale ainult pagas. Seega saame Amsterdamis sisustada aega lisaks raamatupoele ka check-inni otsides. Viimaseks maandumiseks olen peaaegu läbinud Ivar Soopani sekeldused Iraagis 2003-2004. Transportides kuluvad raamatud kuidagi kiirelt. Võrreldes Rory Stewardi jalutamisega Afganistanis on Soopan küll märksa enesekesksem, kohalikust elust ei saa pooltki nii palju aimu kui minategelase juhtumistest.

Amsterdami lennujaamas näeme ka turva-actionit. Ooteruumist käsutatakse kõik inimesed välja ja võime läbi klaasi jälgida, kuidas ca viis turvatöötajat mööda pingialuseid roomab. Korjavad kokku natuke prahti. Ja järjekordselt leiab kinnitust asjaolu, et eurosentides ei ole turvavärava jaoks piisavalt metalli.

Horvaatias on paks pime udu. Altpoolt näeb välja nagu vihm.
Millegipärast on koda meile broneerinud transfeeri lennujaamast hotelli. Käsk on antud koguneda plakatit hoidva neiu juurde. Saame kokku hollandlase, venelase, tšehhi, belglase ja kaks eestlast. Taksoga oleksime ilmselt juba ammu hotellis, kui viimaks saabub meie must limusiin.
Koti tuppa visanud, suundume linna peale ja sihime kirikute rajooni. Toomkirikut meenutav ehitis näeb imposantne välja, kui üks rohelisse võrku mähitud torn välja arvata. Altari juures on klaaskastis mingi lumivalguke. Panen küünla silmaoperatsioonide toetuseks.
Millegipärast on kõht jälle tühi, hoolimata pidevatest söömistest lennukites, seega tutvume toiduvaliku ja kohaliku õllega.
Üldiselt eeldasin, et siin on soojem.
Õhtul hotelli fuajeest krabatud materjalidega tutvudes selgub, et toomkiriku moodi asi oligi Zagrebi katedraal ja klaaskirstus keegi ammusurnud hääldamatu nimega piiskop, kelle kohta raamat kasutab epiteeti "vastuoluline".
Poole ööni vaatan BBC-st (jah, teen teleka lahti, kui raamatuga ühele poole jõuan ja aru saan, et toas olev kast on telekas) vestlusringi majanduskriisi teemadel. Ennustatakse suure depressiooni kordumist. Väga optimistlik.
Järgmine
konverents vol 1

Lisa kommentaar

Email again: