Oleme sunnitud jälle
majast välja kolima.
See on see üks öö, mis
on majutusasutusega katmata.
Ootame kuni päike välja tuleb ja läheme siis maja taha randa saarmaid vaatama. Ranna ääres on rada, mida meil pole küll kavatsust läbida. Meriskid lendavad kiljudes mööda, lambad on kakanud täis terve tee randa. Ise mäluvad ükskõikselt tee kõrval.
Kõik imetajad, kes ei lenda ega uju, on Shetlandile pääsenud inimese kaasabil, sealhulgas saarmad. Kust ja millal saarmas täpselt tuli, pole teada, aga toodi siia ilmselt karusnaha saamiseks. Tuhkur ja kärp toodi jäneste arvukuse vähendamiseks, aga selle asemel on nad vähendanud usinalt tiirude arvu. Sellesamaga tegelevad ka kodukassid ja siilid. Veel on inimene toonud hiired, rotid, lambad, lehmad, hobused ja ponid. Jänesed muidugi ka. Ise lendavad kohale nahkhiired ja ujuvad hülged.
Oma üllatuseks näeme saarma kohe ära. Vilksab kiirelt kivide vahel ja kaob. Longime veel mööda kive, pildistame meriskeid, kajakaid ja kivimustreid, korjame kaasa taarat. Sodi on randades tohutult, siin on ainult mõned üksikud topsid, seepärast on tunne, et jaksab kaasa korjata ja sellel on mingi mõju. Tagasiteel asjatab saarmas samas kohas, aga seekord meid esialgu ei märka.
Vihma hakkab sadama, mistõttu sõidame eilsete prouade juurde kohvi jooma. Nende söögimaja on lõunatajaid tuubil täis, aga kohvi saab ka baaripuki otsas kõõludes juua.
Kui ilm jälle selgem, sõidame Breckoni randa. See on lai liivarand ja rada sinnani kulgeb läbi lillede. Kõnnime neemetippu ja istume maailma äärt vaatama. Paremal on Unst, selja taha kuhjub tumehall pilv. Rannailma tähistamiseks sulpsame korra ookeani. Pärast ei taha liiv kuidagi taldade küljest lahti tulla. Ookeanis on päris külm.
Aega õhtusöögini veel on, vaatame veidi edasi Gloupi, kus kivine rand. Kivid säravad ja sätendavad ja lambasitta on siin taas nagu ratsahobuse sitta. Tokkidega on tähistatud rada mööda rannikut ja külasid. Sisemaa on künkaline ja roheline.
Õhtuks pargime ennast Burravoe kämpingusse ja kolime veel üheks ööks telki.
Ootame kuni päike välja tuleb ja läheme siis maja taha randa saarmaid vaatama. Ranna ääres on rada, mida meil pole küll kavatsust läbida. Meriskid lendavad kiljudes mööda, lambad on kakanud täis terve tee randa. Ise mäluvad ükskõikselt tee kõrval.
Kõik imetajad, kes ei lenda ega uju, on Shetlandile pääsenud inimese kaasabil, sealhulgas saarmad. Kust ja millal saarmas täpselt tuli, pole teada, aga toodi siia ilmselt karusnaha saamiseks. Tuhkur ja kärp toodi jäneste arvukuse vähendamiseks, aga selle asemel on nad vähendanud usinalt tiirude arvu. Sellesamaga tegelevad ka kodukassid ja siilid. Veel on inimene toonud hiired, rotid, lambad, lehmad, hobused ja ponid. Jänesed muidugi ka. Ise lendavad kohale nahkhiired ja ujuvad hülged.
Oma üllatuseks näeme saarma kohe ära. Vilksab kiirelt kivide vahel ja kaob. Longime veel mööda kive, pildistame meriskeid, kajakaid ja kivimustreid, korjame kaasa taarat. Sodi on randades tohutult, siin on ainult mõned üksikud topsid, seepärast on tunne, et jaksab kaasa korjata ja sellel on mingi mõju. Tagasiteel asjatab saarmas samas kohas, aga seekord meid esialgu ei märka.
Vihma hakkab sadama, mistõttu sõidame eilsete prouade juurde kohvi jooma. Nende söögimaja on lõunatajaid tuubil täis, aga kohvi saab ka baaripuki otsas kõõludes juua.
Kui ilm jälle selgem, sõidame Breckoni randa. See on lai liivarand ja rada sinnani kulgeb läbi lillede. Kõnnime neemetippu ja istume maailma äärt vaatama. Paremal on Unst, selja taha kuhjub tumehall pilv. Rannailma tähistamiseks sulpsame korra ookeani. Pärast ei taha liiv kuidagi taldade küljest lahti tulla. Ookeanis on päris külm.
Aega õhtusöögini veel on, vaatame veidi edasi Gloupi, kus kivine rand. Kivid säravad ja sätendavad ja lambasitta on siin taas nagu ratsahobuse sitta. Tokkidega on tähistatud rada mööda rannikut ja külasid. Sisemaa on künkaline ja roheline.
Õhtuks pargime ennast Burravoe kämpingusse ja kolime veel üheks ööks telki.
Lisa kommentaar