Eshaness

Jalutame mööda Hillswicki tagaküljele laotatud ümarast valge liivaga rannast, ronime veidi ülespoole ja leiame teise sama kuju, aga tumedama liivaga ranna. Selle teises otsas läheme kumbki oma teed: mina piki rannajoont, Kalle mööda teed. Tal varbad villis. Kohtumispaik on Tangwicki muuseum umbes kahe tunni pärast.
Ületan lammaste pügatud golfimuru, põiklen kakahunnikute vahel ja heidan mitmeid viimaseid pilke Hillswickile. Muru on nüüd kõrgel roostepunaste kaljude kohal. Mõned aiaületused ja turbasamblamättad hiljem laskub muru alla Braewicki ranna suunas. Sinna on kogutud ümmargusi roosasid kive kitsale ribale mere ja lombi vahel. Söön hommikusöögilt kaasa võetud pirni, vaatan kive. Meriskid tiirutavad eemal.
Pärast kiviranda satun ühte aedikusse lehmadega, aga see vist on nii ette nähtud. Siin on taas mingit sorti rajatähistus, mis väljendub üle aia ronimise treppides.
Tangwicki muuseumi piknikualal on Kalle juba siruli. Köögist saab kuuma vett kohvi tarbeks. Prügikasti lähedust kasutades sööme ära sprotid.
Varbad pole paremaks läinud. Kalle läheb tagasi Braewicki, kus on kämping. Ma teen poolsaarele tiiru peale ja lähen siis sinnasamma. Arvestades homseks hommikuks lubatud tuult ja vihma, võib olla kasulik, kui lähedal on maja.
Eshanessi poolsaar on devoniaegne vulkaanijäänuk, mille ühes servas kõrgub Robert Louis Stevensoni vanaisa ehitatud tuletorn. Maastik on lauge, servades rohmakad kaljud, keskel salapärased lombid. Silmapiiril sinetab Foula saar, rannal lebotavad hülged ja tuletorni juures elavad liivatüllid. Vahused lained peksavad vastu tumedaid kive. Tuleviku suunas kõrgub Ronas Hill, Shetlandi kõige kõrgem koht. Tuul võtab hoogu.
Näen üle vee ära koha, kus oli plaanis täna ööbida, ja keeran Braewicki suunas. Seal on telk juba püsti. Vaatame kaarti, ilmateadet ja varbaid. Homme on kella üheni jõhker vihm, siis veidi päikest ja veidi äikest. Tundub, et mõistlik on üks poolsaar vahele jätta. Läbi vihma ei paista seda nagunii ja ühte külge ma täna juba nägin. Seal on küll Tingoni juga, mida ka enamus kohalikke kunagi näinud ei ole, aga vaevalt see eriline niagaara on.
Õhtul lähen luusin ranna ääres pilte teha, sest seal on koovitaja häält ja ennist oli meriskeid. Koovitaja on rõngastatud, jookseb mööda rada edasi-tagasi ja kluugutab. Lombis on veel mingit sorti risla, kivide vahel sätivad meriskid end unele. Mööda randa roomamisele kulub päris palju aega. Pilved kogunevad.
Mina kõndisin 21 km, Kalle kõndis vähem.