Toetame pudrusöömise ja pakkimise ajal telgiposti,
mis ähvardavalt ragiseb.
Tuul püüab telki hooti maadligi suruda ja vihma
rabiseb ähvardavalt. Majas saab duši alla ja aknast vaadates näib naabrite
omaga võrreldes meie telk seisvat nagu kindlus. Võtame telgi siiski maha, riputame
kempsu kuivama ja tellime kohvi.
Hakatakse tooma busside kaupa vanainimesi. Õues virutatakse vahepeal ära kaljutükid koos merega. Tekib mure järelevalveta jäetud telgi pärast. Kämpinguomanik pakub meile tasuta kämpingumajakest. Jääme aga kindlaks norra ilmateatele, mis lubab vihma lakkavat kell kolm. Seniks joome veel kohvi, loeme uudiseid ja sööme lõunat.
Kella kolme ajal hakkame sättima. Praeguses olukorras tuleb tagasi graafikusse jõudmiseks kõndida mööda asfalti 15 km Collafirthi, kohtudes poolel teel rajaga, mida mööda oleksime pidanud minema.
Esiti tuleb minna pikalt lauget tõusu mööda. Vihm sajab väga otstarbekalt nii, et ainult esikülg saab märjaks. Tagumine ots puha kuiv. Mäele jõudes on vihmast järgi ainult udu. Hakkab vaikselt selginema. Kadunud on Ronas Hill ja mõned kaugemad neemed, muidu on maastik tormituule puutumatult üle elanud. Näeme taas Hillswicki, kohtume sinises kampsunis ja punastes sussides hobusega. Taas rajale jõudes teeme pausi kola täis sadamas ja fikseerime hetkelise päikesepaiste. Päikest tuleb pärast rohkem ja künklik maapind omandab nõidusliku sära. Maapinnast niriseb välja kõik see äsja sadanud vesi.
Collafirthi lähistel hakkame vaatama ringi lameda maapinna järele. Seda pole siin just palju, kui paari teeäärse maja aiad välja arvata. Takseerime üht ja teist kohta. Kõik on kas liiga viltu, liiga märg, liiga lähedal majadele või liiga kaugel voolavast veest. Lõpuks leiame enam-vähem sobiva koha veidi ülesmäge, kust tuleb ainult enne eemaldada junnid täpselt telgi jaoks välja mõõdetud alalt. Lammaste omadega on lihtsam kui jänesepabulatega, mida on ühes kuhjas rohkem. Samas laguneb ka vihmas märjaks saanud lambapabul mitmeks osaks. Kui jõuame telgi üles panna, hiilib kõrvalorust kohale udu ja merelahe kohale tekib roosalt helendav pilv. Uinume hädaldavate lammaste ja äreva koovitaja saatel.
Kõnnitud 17 km.
Hakatakse tooma busside kaupa vanainimesi. Õues virutatakse vahepeal ära kaljutükid koos merega. Tekib mure järelevalveta jäetud telgi pärast. Kämpinguomanik pakub meile tasuta kämpingumajakest. Jääme aga kindlaks norra ilmateatele, mis lubab vihma lakkavat kell kolm. Seniks joome veel kohvi, loeme uudiseid ja sööme lõunat.
Kella kolme ajal hakkame sättima. Praeguses olukorras tuleb tagasi graafikusse jõudmiseks kõndida mööda asfalti 15 km Collafirthi, kohtudes poolel teel rajaga, mida mööda oleksime pidanud minema.
Esiti tuleb minna pikalt lauget tõusu mööda. Vihm sajab väga otstarbekalt nii, et ainult esikülg saab märjaks. Tagumine ots puha kuiv. Mäele jõudes on vihmast järgi ainult udu. Hakkab vaikselt selginema. Kadunud on Ronas Hill ja mõned kaugemad neemed, muidu on maastik tormituule puutumatult üle elanud. Näeme taas Hillswicki, kohtume sinises kampsunis ja punastes sussides hobusega. Taas rajale jõudes teeme pausi kola täis sadamas ja fikseerime hetkelise päikesepaiste. Päikest tuleb pärast rohkem ja künklik maapind omandab nõidusliku sära. Maapinnast niriseb välja kõik see äsja sadanud vesi.
Collafirthi lähistel hakkame vaatama ringi lameda maapinna järele. Seda pole siin just palju, kui paari teeäärse maja aiad välja arvata. Takseerime üht ja teist kohta. Kõik on kas liiga viltu, liiga märg, liiga lähedal majadele või liiga kaugel voolavast veest. Lõpuks leiame enam-vähem sobiva koha veidi ülesmäge, kust tuleb ainult enne eemaldada junnid täpselt telgi jaoks välja mõõdetud alalt. Lammaste omadega on lihtsam kui jänesepabulatega, mida on ühes kuhjas rohkem. Samas laguneb ka vihmas märjaks saanud lambapabul mitmeks osaks. Kui jõuame telgi üles panna, hiilib kõrvalorust kohale udu ja merelahe kohale tekib roosalt helendav pilv. Uinume hädaldavate lammaste ja äreva koovitaja saatel.
Kõnnitud 17 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar