Hommikusöögiruumis moodustab rösteri kaeblik
kiun dueti pannilt praemuna püüdva sakslase vääksatusega.
Täna on tuulisem ja pilvisem. Kavatseme just
minna välja lille vaatama, kui hakkab sadama. Saame seega hea vabanduse veel
natuke internetis rullida. Järgmine vihmavahe on mõnevõrra edukam. Surume end
läbi tuule Keen of Hamari nimelisse kohta. Nimi viitab ilmselt botaanikutele,
kes kiviväljal käpuli taimi uurivad. Enne kive teeme peatuse Bobby
bussipeatuses, kus on tugitool, raamatud laevadest, kaptenimüts, lastebinokkel
ja kell, mille pendel tuules vaikselt ette-taha kiigub.
Kaks kivihuvilist tulevad meile vastu ja kohe hakkab ka tibutama. On kindlasti vaja vaadata nelgilist, kes kasvab ainult siin: Cerastium nigrescens, inglise keeli Shetlandi hiirekõrv või ametlikult Edmondston’s chickweed, perekonna järgi kadakkaer. Ametlikku eestikeelset nime ma ei leidnud. Ühele isendile on kividest ring ümber ehitatud, näeme seega objekti kohe ära. Rohkem ei jõua vaadata, sest Kalle hakkab tuppa ja kohvi tahtma ega näe kividel roomamises üldse midagi põnevat, kuigi siin leidub veel mõndagi vaatamisväärset. Näiteks miniatuurne käpaline rohekas õõskeel. Maad katab Iapetuse ookeani põhjast pärit kivipuru, mis vee endast kiiresti välja laseb. Seega on siin muidu vesise Shetlandi kohta ebatavaliselt kuiv ja toitainevaene, lisaks enamuse taimede jaoks ka pisut toksiline. Künka teisel küljel peaks olema kivitriibud, mida külmumine ja sulamine igal talvel pisut edasi nihutavad.
Peidame end vihma eest poe küljes olevasse kohvikusse. Täna saame papptopsid, kuigi eilse põhjal teame, et neil on ka kenad punased kruusid tagaruumis peidus. Eile oli siin muuhulgas võimalik vaadelda tursket tütarlast otse pakist omale suhkrut suhu valamas. Täna on meelelahutusi vähem, ainult päike tuleb välja. Korjame üles bukleti, mis küsib annetusi, et uurida Unsti ja Yelli ning Peasaare vahele tunneli ehitamise perspektiive.
Väike paus enne kimalasesafarit. Käimas on kohaliku tähtsusega üritus Unst Fest, mistõttu toimub asju. Kui saabusime, joosti poolmaratoni. Pärast oli kontsert, mida me üles ei leidnud, ja pildistasime selle asemel lambaaiaposti otsas kasvavat nurmikat. Kusagil ehitati liivalosse, kusagil oli basseinipidu, kusagil kooti kampsuneid. Täna kahest neljani vaadatakse Norwicki rannas kimalasi. Tundub põnev, sest lilli on palju näha, tolmeldajaid seevastu mitte, väljaarvatud kärbsed ja üks ööliblikas, kes peitis end Braewickis meie telki ja jätkas genofondi rikastamist Collafirthis.
Kimalasehuvilisi on kogunenud tosinaringis. Kõik saavad bukleti ja binokli. Shetlandil on kuus liik kimalasi, kaks neist on saabunud viimase kümne aasta jooksul. See tähendab, et kimalased liiguvad võimalusel põhjapoole küll. Siit edasi pole neil aga kuhugi minna. Reklaamitakse kodanikuteaduse projekti kimalaste leviku seireks. Näeme kaht liiki: maakimalast ja Shetlandi alamliiki samblakimalasest. Probleem on sama nagu igal pool – elupaikade kadu ja taimemürgid. Talunikke veendakse õitsvaid taimi säilitama ning kohalikku omavalitsust teeääri mitte niitma. Kusjuures mulle just jäi matkal silma, et teeservades kasvab palju huvitavat. Järelikult veenmise tulemus. Kimalane pole igapäevaselt just kõva rännumees, mis tingib ka sugulusristumist ja seetõttu kehvema kvaliteediga isaseid.
Pärast ekskursiooni lõppu vaatame ringi pisikesel saarel, kus mandriline ja ookeaniline maakoor kokku saavad. Rannal jooksevad liivatüllid ja toidavad poegi tiirud.
Kaks kivihuvilist tulevad meile vastu ja kohe hakkab ka tibutama. On kindlasti vaja vaadata nelgilist, kes kasvab ainult siin: Cerastium nigrescens, inglise keeli Shetlandi hiirekõrv või ametlikult Edmondston’s chickweed, perekonna järgi kadakkaer. Ametlikku eestikeelset nime ma ei leidnud. Ühele isendile on kividest ring ümber ehitatud, näeme seega objekti kohe ära. Rohkem ei jõua vaadata, sest Kalle hakkab tuppa ja kohvi tahtma ega näe kividel roomamises üldse midagi põnevat, kuigi siin leidub veel mõndagi vaatamisväärset. Näiteks miniatuurne käpaline rohekas õõskeel. Maad katab Iapetuse ookeani põhjast pärit kivipuru, mis vee endast kiiresti välja laseb. Seega on siin muidu vesise Shetlandi kohta ebatavaliselt kuiv ja toitainevaene, lisaks enamuse taimede jaoks ka pisut toksiline. Künka teisel küljel peaks olema kivitriibud, mida külmumine ja sulamine igal talvel pisut edasi nihutavad.
Peidame end vihma eest poe küljes olevasse kohvikusse. Täna saame papptopsid, kuigi eilse põhjal teame, et neil on ka kenad punased kruusid tagaruumis peidus. Eile oli siin muuhulgas võimalik vaadelda tursket tütarlast otse pakist omale suhkrut suhu valamas. Täna on meelelahutusi vähem, ainult päike tuleb välja. Korjame üles bukleti, mis küsib annetusi, et uurida Unsti ja Yelli ning Peasaare vahele tunneli ehitamise perspektiive.
Väike paus enne kimalasesafarit. Käimas on kohaliku tähtsusega üritus Unst Fest, mistõttu toimub asju. Kui saabusime, joosti poolmaratoni. Pärast oli kontsert, mida me üles ei leidnud, ja pildistasime selle asemel lambaaiaposti otsas kasvavat nurmikat. Kusagil ehitati liivalosse, kusagil oli basseinipidu, kusagil kooti kampsuneid. Täna kahest neljani vaadatakse Norwicki rannas kimalasi. Tundub põnev, sest lilli on palju näha, tolmeldajaid seevastu mitte, väljaarvatud kärbsed ja üks ööliblikas, kes peitis end Braewickis meie telki ja jätkas genofondi rikastamist Collafirthis.
Kimalasehuvilisi on kogunenud tosinaringis. Kõik saavad bukleti ja binokli. Shetlandil on kuus liik kimalasi, kaks neist on saabunud viimase kümne aasta jooksul. See tähendab, et kimalased liiguvad võimalusel põhjapoole küll. Siit edasi pole neil aga kuhugi minna. Reklaamitakse kodanikuteaduse projekti kimalaste leviku seireks. Näeme kaht liiki: maakimalast ja Shetlandi alamliiki samblakimalasest. Probleem on sama nagu igal pool – elupaikade kadu ja taimemürgid. Talunikke veendakse õitsvaid taimi säilitama ning kohalikku omavalitsust teeääri mitte niitma. Kusjuures mulle just jäi matkal silma, et teeservades kasvab palju huvitavat. Järelikult veenmise tulemus. Kimalane pole igapäevaselt just kõva rännumees, mis tingib ka sugulusristumist ja seetõttu kehvema kvaliteediga isaseid.
Pärast ekskursiooni lõppu vaatame ringi pisikesel saarel, kus mandriline ja ookeaniline maakoor kokku saavad. Rannal jooksevad liivatüllid ja toidavad poegi tiirud.
Lisa kommentaar