Kazbegi

Hommik on sudune, hotell tühi ja vaikne. Ei ole just palju meie inimesi hommikusöögil. Kohtumisaeg on pool üheksa. Kõik on suht kapsad.
Suund põhja poole, Kazbegile. Päike murrab ennast tükati pilvedest läbi ja vaated on järjest lummavamad. Õnneks saan seda maad sõita veel kaks korda üksi ja igal pool peatuda. Bussiga peatume ainult Ananuri kindluse ja monstrumendi juures. Tee kulgeb osaliselt piki Lõuna-Osseetia piiri.
Pärast monstumenti tekib mõnigane teetolm ja on juba täitsa enam-vähem teelolemise tunne. Üks peatus on ka kohas, kus keegi justkui oleks mäeküljele sülitanud. Mööda oranži kivimit voolab mineraalvett. David ostab mulle mõningasest protestist hoolimata sinimustvalge mütsi.
Kazbegi on pisut maad enne Vene piiri, teisel pool on Vladikavkaz.
Kazbegis alustame programmi paarispissimisega, seejärel jaguneme džiipidesse, et sõita 4,5 km kirikuni, mis künkal kõrgub. Tee on korralik künkad-mättad. Juht on väga ettevaatlik ja hoiab oma autot hoolega. Juhtun esimesena mäest üles spurtima ja astun vaikselt kirikusse, kust kostub vaikset laulvat palvetamist. Munk on posti taga ega näe mind. Varastan jupi palvet, mille katkestab kahjuks ülejäänud seltskonna ilmumine. Aga hetk on müstiline.
Kazbeki mägi on kiusakalt pilve sees ega näita ennast. Kohtun Davidi sõbra külalistemajapidajaga, kes võtab mind homme 50 lari eest öömajale ja annab kolm korda süüa. Millal selle pideva söömise juures veel peaks aega jääma mäe otsa ronida, jääb arusaamatuks.
Tagasiteel keeravad mäed ennast pilve. Meie bussijuht on pisut närviline ja ajab ühe pauguga alla kaks koerapoega. Kolmas pääseb plagama. See ei sega teda mõne aja pärast kolakaga üle kivi sõitmast ja teise juhiga võidu kihutamast.
Mtskhetas Aragvi ja Mtkvari jõgede ristis seisab Lermontov, suur ja roheline.
Mõningad sekeldused autorendiga. Saan homme Nissan Pathfinderi, millest peaks piisama neljaks päevaks. Ülle-Riinu ja Angeelika lahkumiskohv Davidiga ja saadame ta koju magama.