paar sõna Gruusia televisioonile

Esimesena sõidame kotta. Teed ääristavad mehed mitmesuguste ehitusmasinatega. Turuvarblased.
Koda on suht veidras majas. Meie oma Koplis oli selle kõrval ikka väga viisakas. Aga ruumid on see-eest vägevad, hiiglama suured ja palju rahvaga. Kohale on tulnud kolm telekanalit, üks riiklik ja kaks suurimat erakanalit. Rajalt maha võetakse kaks eestseisuse liiget. Algul lubatakse mulle, et intervjuu tuleb inglise keeles, aga küsimus kõlab "zelj vashego visita" ja pean kibekiirelt vene keelele ringi programmeeruma. Teine küsimus on, mis mu nimi on, ja sellega on asi aetud. Priiduga toimub teise kaamera ees sama jama, aga tema saab inglise keeles rääkida.
Presenteeritakse elektroonilisi registreid ja asju, David peab kõnet. Neil läheb siin liikmemaksuks 3% käibest ja sellest 1% on pensionifondiks. Kaval. Järgneb elav arutelu kohalike N-dega tasuseaduse erineva tõlgendamise ja täitedokumentide üle.
N-e haldav ministeerium on vastvalminud hiiglaslikus klaasist majas. Staffi 190 inimest, kogu haldusalas ca 5000. Valdkond tundub olema üks prioriteetidest, kuigi jääb pisut arusaamatuks, kustkohast on pärit see papp, mis kõige selle ehitamisele kulub. Ametnik saab nt kodust programmeerida oma kabineti konditsioneeri puhuma sobivat temperatuuri, mis siis id-kaardiga majja sisenedes tööle lülitub. Jne. Meiega vestleb aseminister.
Enne kultuuriprogrammi lastakse riideid vahetama. Teeme ka kiire põike Mtskhetasse, riigi esimesse pealinna kusagilt 5. sajandist. Siin räägitakse siis seda lugu, et kui eestlased alles teineteist võsa vahel nuiaga taga ajasid, uurisid grusiinid juba piiblit. Legendi kohaselt hävitas aastal 325 jumal mäekünkal olevad paganlikud kujud ja riik võttis omaks ristiusu. Peategelane on püha Nino ja künkal kirik, mis on kangesti atmosfääriline paik. Linnas sees on teine kirik, mille keskel kupli all väidetavalt kellegi palveränduri poolt kokku ostetud Kristuse särgi tükid. Mõlemas kirikus toimub teenistus, millest jupikaupa osa saame.
Siin on üldiselt igal teisel künkal mõni kindlus või kirik, justkui oleks need sinna ülevalt kukkunud ja siis unustatud.
David on kaaperdanud lisaks minule ka Ülle-Riinu, Angeelika ja Givi, kes töötab koja arhiivis. Longime linnas ja joome veini, millist üritust ilmestavad Theo kõned Givile küsimustega, kuhu ta kadunud on ja korraldusega lagedale ilmuda.
Enne pidulikuks õhtusöögiks riietumist heidame veel pilgu tuledes Tbilisile. Vaatluspunkt on kellegi oligarhi maja serv. Toosama tüüp finantseeris osaliselt uue suure ja üle Tbilisi kõrguva kiriku ehitamist. Äri ajab Venemaal, Gruusias lihtsalt ehitab asju.
Riiete vahetamiseks on 10 minutit.
Õhtusöök on tavapäraselt meeleolukas. Kõht on veel eelmisest söögikorrast täis, aga taldrikukrabajad on siin valinud taktika, mille kohaselt visatakse pahaaimamatule lauasistujale järgmine roog üle õla taldrikusse enne, kui jõuad ennast kaitsma hakata. Vee hankimine on keeruline. David on tamada ja toostide ütlemine tuleb tal suurepäraselt välja. Publiku tungival nõudmisel tulevad kordamisele nii Jaani gruusiakeelne laul kui ka õllepruulija. Jaan tõlgib eestikeelsed sõnad ka lahkelt vene keelde. Pärast esimest rida "Ja vesjoloi pivovar, geissa i geissa" saavad eestlased homeerilised naerukrambid ja grusiinid küsivad "a shto eto snatshit - geissa?". Järgneb tants, nagu ikka. Koju saab kusagil pärast kahte.