läbi nelja aastaaja

Mägede ülemised otsad on härmas ja osaliselt pilves. Perenaine kahtleb, kas kuru on lahti. Luban sõita aeglaselt ja panen ajama. Õnneks ei oska ta piisavalt vene keelt minu tagasihoidmiseks, aga on selge, et talle on antud ülesanne mind mitte minema lasta. Peremees lahkus mõni aeg tagasi tööle. Kahjuks ei jõudnud küsida, mis töö see on.
Pildistamispeatusi koguneb siiski ohtralt, sest värvid paistavad salapäraselt härmatisekihi alt. Unustan isegi mõelda, mida kogu see ilu võib tähendada kuru ületamise seisukohalt. Aeg-ajalt tundub, et päike üritab ennast pilvest läbi murda ja ülespoole jõudes võibki teisel pool kuru aimata sinist taevast. Uskumatu vedamine.
Kurult on esialgu vaade läbi taanduva pilve ilmatu suurele orule päikeses ja lumistele kaljudele sinise taeva taustal kaugel eemal. Kes on näinud Senjal läbi pilve paistvat Strandsbyvattnetit, oskab ette kujutada, mida see tähendab. Kurul on ka pisut lund.
Sõidan mõnda aega hobusekarjas ja hiljem kohtan meest, kes küsib hobuste ja lehmade järele. Saan tema rõõmuks teatada, et kõik pudulojused on teel. Rahvusvaheline sõnumiedastus.
Järgmiseks peatab mind mees, kes küsib telefoni. Selgitan vene keeles, et minu telefoninumber ei ole gruusia oma ja sellega saab siin ainult sõnumeid saata. Ahaa, Germania, lööb ta käega. Ei tea küll, mis ajast germaanlased vene keelt räägivad...
Sõit alla läheb päikesest hoolimata suht kiirelt, sest hommik jäi venima. Pealegi tahan enne lubatud autotagastamise aega teha paar kõrvalepõiget. Esimene neist on tiir läbi Dusheti ja mööda Bazaleti järvest. Dusheti oli Aragvi printside pealinn 17. sajandil. Printsidest pole jälgegi. Bazaleti on järv, mille legendi järgi nutsid grusiinid kuninganna Tamari lapse surma puhul. Järve ääres on hull tuul ja pahmakad kõrkjaid vees.
Teed Tsilkani kirikuni ei paista, silti pole. On igasugu muude kirikute silte. Seega helistan Davidile ja kohtume linna piiril Lukoilis. Uurin, kas peaks enne auto tagastamist seda ka pesema. Albaanias pidi (aga sellega läks ikka teisiti). David ei pea autopesu vajalikuks. Midaiganes.
Annan auto tagasi ja saan vastu 200 dollarit. Keegi ei tule koos minuga isegi autot üle vaatama, tolmu pärast pahandamisest rääkimata. Auto oli igatahes tegija.
Plaanis on Borjomi-Kharagauli rahvuspark. Davidil on halbu uudseid. Lubab sadu nagu oavarrest. Kokhi spiruli. Selle kinnituseks hakkabki kohe sadama. Päikesekiired tungivad kohati läbi vihmapilvede nagu mõni pühapaiste.
Tee ääres on põgenikelaagrid. Kenad read pisikesi korralikke maju justkui vaeste-tiskre enne haljastust. Ei elagi põgenikud telklaagris nagu valdavalt igalt pool mujal. Põgenikud saabusid teatavati augustis ja Gruusia valitsus küsis Euroopast abi laagrite rajamiseks enne talve. Positiivne otsus saabus juba märtsis. Selleks ajaks oli valitsus oma jõududega hakkama saanud ja võis abi uhkelt tagasi lükata.
Sõjajuttudest kuulen veel niipalju, et pankade ja muude asutuste turvakaamerate salvestustelt on näha, kuidas vene armee sõdurid lõhuvad, lammutavad ja röövivad. Näiteks pankadest toole. Midagi pole ka muutunud.
Ebaproportsionaalselt tihti on tee kõrval silte kaugusega Suhhumini. Meenutamaks, et see on tegelikult Gruusia linn.
Teeme plaani ringi selliselt, et ööbime Borjomis, hotellis, kus saab öösel vaadata, kuidas Gruusia Uus-Meremaal rägbit mängib, käime homme Vardzias ja ülehomme, kui peaks olema parem ilm, läheme parki matkama.
Borjomis on Borjomi päev. Suhkruvatt ja kõrvadega õhupallid. Palju teismelisi ja lärmakas kontsert. Joome pargis allikast seda õiget vett. Soe ja soolane. Atraktsioonid ei tööta, hooaeg on läbi. Paistab elav tuli, kuid seal ei anta mitte kohvi, vaid resideerub pargivaht.
Pidustuse puhul ei ole hotellid täis, nagu esiti kartsime. Saame mingi imeliku kahetoalise hotellitoa.
Kell neli on äratus ja rägbimängijad külakuhjas pole pooltki nii põnev vaatepilt kui hasartselt mööda tuba ringi karglev ja mängule kaasa elav David. Esimene poolaeg lõpeb kenasti Gruusia eduseisus, teine läheb aga käest ära. Kohtunik on argentiinlaste poolt ka, ebaaus.