Mutso

Saan natuke saia, juustu, tomatit ja hommikusöögist järele jäänud keedumuna teele kaasa ja võtan suuna Mutsole. Pererahvas on mõnusalt rahulik ega küsi isegi, kas tean, kust tee läheb. Küll turist juba teab. Tee kulgeb veepahina saatel Tšetšeenia piiri suunas.
Käänak ümber mäenurga on piirile kõige lähem punkt. Piirini jääb sealt kaks kilomeetrit. Üleval mäe otsas paistab Gruusia lipuga maja. Vaatan parasjagu künkalt Venemaa poole, kui kõlab kolm lasku. Kõige lõbusam on see, et juba esimese peale olen kõhuli kivi taga. Drillid on hästi käpas. Aga ega Eesti spiooni nii lihtsalt ei võta. Pildi saab kätte ka lamades laskeasendist. Siis longin edasi. Ju see oli neil mingi hommikune äratus või siis saluut minu auks.
Saabuvad hallid pilved, Venemaal paistab päike. Mäeküljed on tihedalt värvilisi puid täis tipitud. Puid, mida siin ei pidavat olema nende inimeste sõnul, kes siin kunagi käinud ei ole. Vastu tuleb dzigitt hobusel. Tervitame. Järgmise käänaku taga on tee servas pooleldi söödud rebane, verine skelett taeva poole, ühes otsas saba, teises pea. Kas hundid söövad rebaseid?
Asustamata koha kohta on siin ütlemata palju asustust ehk üksikud majad ja mõned karjused. Siin-seal näeb kärbeslehmi mäeseinale kinnitatuna.
Kahe tunni pärast hakkab ülal kaljunukil paistma esimene Mutso torn. Mutso on veel mahajäetum Khevsureti küla kui Shatili. Seal polevat üldse katuseid. Igal juhul pole mobiililevi. Kokku võttis kohalesaamine aega kolm tundi, sellest mäe otsa ronimine pool tundi. Ja selgelt ei olnud see 12 kilomeetrit.
Kuidas pagana moodi nad neid maju siia ehitasid? Koosnevad õhukestest lapikutest kividest.
Koos minuga saabub Mutsosse päike. Näen madu-ussi, hulka rohutirtse, liblikaid ja mesilasi.
Üleval on kohati nii tugevad tuuleiilid, et neid on peaaegu näha. Korraldan vaiksema koha peal pikniku kaasapandud kraamiga. Vaade päikeselaigulistele mägedele on vinge. Istun nibin-nabin kogu aeg päikeses, hoolimata järjest kurjema näoga pilvedest, mis poolviltu üle taeva kulgevad. Halleluuja! Kaks musta lindu ajavad üksteist taga. Kaarnad?
Kükitan tükk aega varjulises kohas, lastes päikesel endale peale paista, sest tagasi minna on veel liiga vara.
Huvitav, kumb juhtub enne, kas kukuvad tornid kokku või avastavad turistihordid selle koha? Igal juhul on mul olnud luksus siin üksi ja segamatult ringi hulkuda.
Tagasiteel üritab vihma tibutada. Ei tea, kas kurul sajab jälle lund? Mingi valge läbu on igatahes üleval. Ja teisel pool mäge on päike.
Piiripunkti juures naasen levisse ja hakkan saama sõnumeid. Soe sammal on mugav koht telefonikõnedeks ja sõnumite saatmiseks.
Kulgemise tempo muutub loivamiseks. Kohati on päikest ja aega palju.
Öömaja juures tagasi, saan perenaiselt kiita - molodets.
Toas on neetult külm. Põhimõtteliselt puhub tuul vuhinal majast läbi. Mingit küttekeha ei paista.
Õhtusöögiks spageti ja risotto-laadne asi gruusia võtmes.
Järgneb gruusia õhtu kingiks saadud kommide ja Shota Rustaveliga. Õnneks toob peremees mulle lisateki. Ülejäänud õhtu hiberneerun tekikuhjas ja ootan, millal oleks sobiv aeg lõpuks magama minna.