Lennukiaknast vaatab sisse kuu. Kollane ja vana.
Tbilisi näeb ülaltvaates välja nagu mõni veider jõulukaunistus.
Maandume korraliku kolakaga. Ega Estonian Airi pilootidele maandumise osas üldiselt keegi vastu ei saa, Kiievis maandumine oli pigem nagu heljumine patjadel.
"Welcome to Tbilisi" ütleb stjuardess, siis käib kõva pauk ja mõneks ajaks jääb kõik vaikseks. Loodetavasti ei juhtunud temaga midagi halba.
Lennujaamas on töö kiire ja korralik, kõige rohkem aega läheb piirivalvuril minu passist tühja lehe leidmisega. Olemas nii David kui ka pagas. Linnas tiirutades peatab meid politsei, sest autol ei põle tuled. Trahvi ei saa. Politsei on sõbralik, nii politseimajad kui ka siseministeerium on klaasist, et sümboliseerida läbipaistvust ja nulltolerantsi korruptsiooni suhtes.
Hotell on esmapilgul, nojah, üksi ma vist siia sisse ei läheks. Vanalinnas kitsal tänaval täiesti tähistamata ja räämas maja. Teisel korrusel on aga kena siseõu rõduga ja lahke pererahvas. Tuba on suur ja tore.
Hommik on sombune, kogu majas pole kedagi näha. Keedan omale köögis kohvi ja tatsan rõdul paljajalu ringi. Vaade on mitme ümber kukkuda ähvardava maja siseõue, mis väga maaliline välja näeb. Rõdupiirded ja muu on nikerdatud ja mõnevõrra väsinud. Mõnusad laiad põrandalauad, vanad uksed ja uued klaasid. See vanalinna osa on minu teada UNESCO kaitse all kui hävimisohus objekt. Piparkoogimajaks vuntsida pole nad seda veel igatahes jõudnud.
Kõrvallaual heliseb tükk aega telefon enne kui ilmub unine trussikutes peremees ja selle ära korjab.
Ümbruskond ärkab ellu. Vastasmaja aknasse, mille ees on kilest kardin ja kõrval seinas korralik pragu, ilmub hambaid pesev naine.
Saan tükk aega tänaval maju pildistada ja jõuan juba ka sõnumi valmis toksida, enne kui tuttav sitikmust Hyundai nähtavale ilmub. Helistada me Davidiga millegipärast üksteisele ei saa.
Autos mängib mulle äratuseks valitud laul sellest, et ükskõik kas paistab päike, sajab vihma või lund, on ikka vabaduse hommik. Vaatame nukuteatri kella, mis on viltune ja värviline, Sioni katedraali, mis enam ei ole Tbilisi peakirik, sest selle asemele ehitati uus ja suurem. Patriarhi tool on aga endiselt keset tuba. Kõik kohvikud on veel kinni, aga lahti on 24h khatchapuri koht. Grusiinid patenteerisid hiljuti sulguuni juustu, millest ka Postimehes juttu oli, aga Davidi sõnul kaitsti juust ainult Gruusia territooriumil, mis on mõttetu.
Vaatame saunade-kuumaveeallikate juurde. Muidu on muhud, ainult Orbeliani saun on pärsia stiilis sinisest mosaiigist fassaadiga. Sees lõhnab mädamuna järgi. Käib sebimine, kohal on Tbilisi linnapea, kellest peaks saama järgmine Gruusia president. Saabumas on prints Albert. Tallinnas ta jäigi mul nägemata. Albert tulebki ja tuleb ka presidendi auto, aga presidenti ennast ei paista. Hiljem telekast näeme, et president on juba New Yorki jõudnud.
Kaasturistid on peamiselt Iraanist ja Indiast.
Uus moodne jalakäijate sild näeb tõepoolest välja nagu hiiglaslik hügieeniside, eriti altvaates.
Matkame uue katedraali - Tsminda Samebani, mis kõrgub hiiglasena linna kohal. Sees lõhnab mee järele. Küünlad on mesilasvahast. Tagasi tuleme taksoga, sest David ei ole Albaania reisist saadik nii palju pidanud kõndima.
Jõuame just täpselt kella 12ks nukuteatri juurde, kus algab kellamäng. Albert on ka kohal. Kellamäng näitab elu ringkäiku.
Pääsen sularahaautomaadi juurde ja varustan ennast laridega. Ei ole nime saanud Mart Laari järgi, vaid tähendavad kaalusid. Koosnevad tetritest. "Tetri" on valge.
Külastame raamatupoodi, kus David ostab mulle Shota Rustaveli eepose, mis pidi olema grusiini piibel.
Teeme tiiru läbi vabaõhumuuseumi, kuhu on kogutud kokku maju küladest üle terve Gruusia. Ühes on mees, kes oskab öelda eesti keeles "tere", "kaseke" ja "kassike". Tal olnud Eestist mitu pruuti ja lagedale tuuakse Tallinna pilt.
Kilpkonnajärv ei ole just kõige maalilisem koht.
Soovi peale vaadata Panteoni, satume õnnetult tühja lõbustusparki. Nädalavahetuseti käiakse seal abiellumas. Signagis ja Batumis on võimalik abielluda ka Las Vegase moodi, st kohe ja 24h. Lahutada millegipärast nii ei saa.
Mäe otsas on Ema Gruusia, kausi ja mõõgaga. Tähendab külalislahkust ja seda, et vajadusel ennast vaenlase vastu kaitstakse. Mõni aeg tagasi vahetati kuju koopia vastu ja korraks oli mäe otsas kaks kuju. Sel õhtul oli haiglates palju mures joodikuid, kes väitsid, et nende peaga on midagi valesti, sest nad näevad kahte Ema Gruusiat.
Sõidame linnast välja sööma. Tee läheb üles, temperatuur langeb 20-lt 11-le ja mähkume pilve. Vaated jäävad seega ära. Näeme aga Davidi suvemaja eemal künkal ja sõjavaebaasi, mida augustisõja ajal pommitati. Tee ääres teevad sõdurid kõhulihaste harjutusi.
Söök on vägev, hinkaali ja muu.
Mulle meeldib autos mängiv etnodisko ja David lubab plaadi mulle kinkida. Neetud, pidi olema jah nii, et kui sulle mõni grusiini asi meeldib, siis tahab ta selle sulle anda. Turvalisem on lasta endale meeldida lasta maastikul ja ilmal.
Linnas veel pisut lonkimist, läheb pimedaks. Tbilisi läheb vara magama.
Maandume korraliku kolakaga. Ega Estonian Airi pilootidele maandumise osas üldiselt keegi vastu ei saa, Kiievis maandumine oli pigem nagu heljumine patjadel.
"Welcome to Tbilisi" ütleb stjuardess, siis käib kõva pauk ja mõneks ajaks jääb kõik vaikseks. Loodetavasti ei juhtunud temaga midagi halba.
Lennujaamas on töö kiire ja korralik, kõige rohkem aega läheb piirivalvuril minu passist tühja lehe leidmisega. Olemas nii David kui ka pagas. Linnas tiirutades peatab meid politsei, sest autol ei põle tuled. Trahvi ei saa. Politsei on sõbralik, nii politseimajad kui ka siseministeerium on klaasist, et sümboliseerida läbipaistvust ja nulltolerantsi korruptsiooni suhtes.
Hotell on esmapilgul, nojah, üksi ma vist siia sisse ei läheks. Vanalinnas kitsal tänaval täiesti tähistamata ja räämas maja. Teisel korrusel on aga kena siseõu rõduga ja lahke pererahvas. Tuba on suur ja tore.
Hommik on sombune, kogu majas pole kedagi näha. Keedan omale köögis kohvi ja tatsan rõdul paljajalu ringi. Vaade on mitme ümber kukkuda ähvardava maja siseõue, mis väga maaliline välja näeb. Rõdupiirded ja muu on nikerdatud ja mõnevõrra väsinud. Mõnusad laiad põrandalauad, vanad uksed ja uued klaasid. See vanalinna osa on minu teada UNESCO kaitse all kui hävimisohus objekt. Piparkoogimajaks vuntsida pole nad seda veel igatahes jõudnud.
Kõrvallaual heliseb tükk aega telefon enne kui ilmub unine trussikutes peremees ja selle ära korjab.
Ümbruskond ärkab ellu. Vastasmaja aknasse, mille ees on kilest kardin ja kõrval seinas korralik pragu, ilmub hambaid pesev naine.
Saan tükk aega tänaval maju pildistada ja jõuan juba ka sõnumi valmis toksida, enne kui tuttav sitikmust Hyundai nähtavale ilmub. Helistada me Davidiga millegipärast üksteisele ei saa.
Autos mängib mulle äratuseks valitud laul sellest, et ükskõik kas paistab päike, sajab vihma või lund, on ikka vabaduse hommik. Vaatame nukuteatri kella, mis on viltune ja värviline, Sioni katedraali, mis enam ei ole Tbilisi peakirik, sest selle asemele ehitati uus ja suurem. Patriarhi tool on aga endiselt keset tuba. Kõik kohvikud on veel kinni, aga lahti on 24h khatchapuri koht. Grusiinid patenteerisid hiljuti sulguuni juustu, millest ka Postimehes juttu oli, aga Davidi sõnul kaitsti juust ainult Gruusia territooriumil, mis on mõttetu.
Vaatame saunade-kuumaveeallikate juurde. Muidu on muhud, ainult Orbeliani saun on pärsia stiilis sinisest mosaiigist fassaadiga. Sees lõhnab mädamuna järgi. Käib sebimine, kohal on Tbilisi linnapea, kellest peaks saama järgmine Gruusia president. Saabumas on prints Albert. Tallinnas ta jäigi mul nägemata. Albert tulebki ja tuleb ka presidendi auto, aga presidenti ennast ei paista. Hiljem telekast näeme, et president on juba New Yorki jõudnud.
Kaasturistid on peamiselt Iraanist ja Indiast.
Uus moodne jalakäijate sild näeb tõepoolest välja nagu hiiglaslik hügieeniside, eriti altvaates.
Matkame uue katedraali - Tsminda Samebani, mis kõrgub hiiglasena linna kohal. Sees lõhnab mee järele. Küünlad on mesilasvahast. Tagasi tuleme taksoga, sest David ei ole Albaania reisist saadik nii palju pidanud kõndima.
Jõuame just täpselt kella 12ks nukuteatri juurde, kus algab kellamäng. Albert on ka kohal. Kellamäng näitab elu ringkäiku.
Pääsen sularahaautomaadi juurde ja varustan ennast laridega. Ei ole nime saanud Mart Laari järgi, vaid tähendavad kaalusid. Koosnevad tetritest. "Tetri" on valge.
Külastame raamatupoodi, kus David ostab mulle Shota Rustaveli eepose, mis pidi olema grusiini piibel.
Teeme tiiru läbi vabaõhumuuseumi, kuhu on kogutud kokku maju küladest üle terve Gruusia. Ühes on mees, kes oskab öelda eesti keeles "tere", "kaseke" ja "kassike". Tal olnud Eestist mitu pruuti ja lagedale tuuakse Tallinna pilt.
Kilpkonnajärv ei ole just kõige maalilisem koht.
Soovi peale vaadata Panteoni, satume õnnetult tühja lõbustusparki. Nädalavahetuseti käiakse seal abiellumas. Signagis ja Batumis on võimalik abielluda ka Las Vegase moodi, st kohe ja 24h. Lahutada millegipärast nii ei saa.
Mäe otsas on Ema Gruusia, kausi ja mõõgaga. Tähendab külalislahkust ja seda, et vajadusel ennast vaenlase vastu kaitstakse. Mõni aeg tagasi vahetati kuju koopia vastu ja korraks oli mäe otsas kaks kuju. Sel õhtul oli haiglates palju mures joodikuid, kes väitsid, et nende peaga on midagi valesti, sest nad näevad kahte Ema Gruusiat.
Sõidame linnast välja sööma. Tee läheb üles, temperatuur langeb 20-lt 11-le ja mähkume pilve. Vaated jäävad seega ära. Näeme aga Davidi suvemaja eemal künkal ja sõjavaebaasi, mida augustisõja ajal pommitati. Tee ääres teevad sõdurid kõhulihaste harjutusi.
Söök on vägev, hinkaali ja muu.
Mulle meeldib autos mängiv etnodisko ja David lubab plaadi mulle kinkida. Neetud, pidi olema jah nii, et kui sulle mõni grusiini asi meeldib, siis tahab ta selle sulle anda. Turvalisem on lasta endale meeldida lasta maastikul ja ilmal.
Linnas veel pisut lonkimist, läheb pimedaks. Tbilisi läheb vara magama.
kommentaarid travelpod'ist:
Hei!
Kus Sa oled? Palju õnne sünnipäevaks!!!! Meie siin pakime ja valmistume hommikul lahkuma, peale ohtrat veinitarbimist viimasel õhtul.
Kohtumiseni maal 8. oktoobril! Külliki, on Sep 21, 2011 at 08:51PM
Gruusias on kilpkonnad?
A kuidas neid joodikuid raviti siis, kes kahte Ema Gruusiat nägid? Grete, on Sep 21, 2011 at 08:55PM
Aga sa ei kirjuta, kas sünnipäev sai su Gruusias kätte? Või õnnestus tema käest põgeneda? Grete, on Sep 21, 2011 at 08:57PM
Oh!Kylli, su küsimus tundub väga relevantne ;) Grete, on Sep 21, 2011 at 08:56PM
Kas sa juba oled seal? Kylliki, on Sep 19, 2011 at 09:23PM
Hei!
Kus Sa oled? Palju õnne sünnipäevaks!!!! Meie siin pakime ja valmistume hommikul lahkuma, peale ohtrat veinitarbimist viimasel õhtul.
Kohtumiseni maal 8. oktoobril! Külliki, on Sep 21, 2011 at 08:51PM
Gruusias on kilpkonnad?
A kuidas neid joodikuid raviti siis, kes kahte Ema Gruusiat nägid? Grete, on Sep 21, 2011 at 08:55PM
Aga sa ei kirjuta, kas sünnipäev sai su Gruusias kätte? Või õnnestus tema käest põgeneda? Grete, on Sep 21, 2011 at 08:57PM
Lisa kommentaar