Põgenen varakult ümberkaudsetele tänavatele räämas maju pildistama, mida
David mulle eile valges näidata ei julgenud.
Eksin paar korda
käänulistel tänavatel ära, aga leian hotelli taas. Kasse on palju.
David saabub lillede ja minu hommikusöögiga. Väga armas temast. Saab vastu Eesti nänni. Autoks on sedapuhku Davidi naise RAV4, muidu täitsa tuttav, aga tagauksel on tagavararatas ja värv on punane. Näitan Davidile oluliste nuppude asukohti.
Suund Davit Gareja kloostriteni, mille asutasid süüria taadid kusagil 6. sajandil. Siseneme kõrbe, mis muidugi tähendab, et hakkab tibutama. Isegi hästi, Gobis sadas ladinal. Tõeline kuumaastik, meenutab Mongooliat või Son Kuli äärset. Mägede vahele on vesi uuristanud sügavad lõhed. Plaadilt tulev gruusia sõjatants sobib ümbrusse imehästi.
Peamine vaatamisväärsus, Davit Gareja nimeline klooster on pungil täis itaalia vanainimesi ning restaureeritud üsna iseloomutuks. Ajan oma joru selle kohta, et kloostreid ja asju peab olema veel. Kogemata mainin, et kusagil on kuninganna Tamari pilt. See on grusiinile oluline. Selgub, et kogu Gruusias olla neid pilte tükki neli ja David ei teadnud, et üks pilt sealkandis asub. Turnime piki Gruusia-Aseri piiri. Lepime kokku, et kui teisele poole peaksime kukkuma, oleme mõlemad eestlased. Naabritevahelised suhted ei ole just parimad, eriti seal seoses sellega, et kloostreid on napilt siin- ja sealpool piiri ja mõlemad riigid arvavad, et kõik peaks neil olema. Pealegi, mida teevad moslemitest aserid kristlike koobas-varemetega? Jõuame siiski ühes tükis Ristija Johannese nime kandva kloostrini, kus Tamari järgi küsimise peale mees esialgu õlgu kehitab ja saab seejärel kogenumalt mungalt oma teadmatuse pärast pragada. Mulle antakse rätik pähe sidumiseks ja ronime mööda koopaid. Kolmest kabelist koosnevas koopas on Tamar täitsa olemas, aga õnnis nõukogude võim täitis koopa pahnaga, mistõttu nõuab joonistuste tuvastamine suurt kujutlusvõimet. Igatahes on äge koht.
Meie teejuhi nimi on Nikolaus ja tema enda koobas on kenasti korras, maas kirju vaip. Kuna ilmselgelt oli jumala tahe, et me sinna kohale jõuaks, saame kaasa suure peotäie kommi. Kloostri koerakutsikas püüab mu käsivarde auku närida. Allpool paistab koobas, mis kaevati Shevardnadzele piknikukohaks.
Tagasiteel jahime pistrikku, kes mõnda aega kannatlikult posti otsas istub, kuid kaamerasse ei vaata.
Lõunaks on Gruusia snickers nimega churchkhela ehk viinamarjamahla sisse valatud pähklid. Maitseb hea, tunduvalt paremini kui Türgis, kus seda asjandust üldse närida ei õnnestunud.
Pisut enne Signagit väisame St Nino kirikut, kus kirjud freskod. Ah sellised nad siis näevadki välja, kui kirik just Türgis ei asu. Kiriku kõrvalt läheb rada püha allikani, millesse kolm korda ennast kastes pääseb inimene kõigist haigustest. Kõlab intrigeerivalt. Aga tee alla on Davidi sõnul pikk ja üles tagasi veel pikem, võtab vähemalt tund aega. Alati kohalikega sama jama. Saame kaubale, et tema läheb alla autoga ja mina trepist. Trepp suubub metsarajaks ja allajõudmine võtab ca 10 minutit. Teadagi. David ilmub kuskil poole tunni pärast.
Saan nunnalt valge hõlsti ja ronin palaka taga vette. Brrrr. Ja pime. Ja väga naljakas. Palaka saab kaasa ja haigeks jäädes tuleb see endale selga panna. Usu jõud.
Hotelli sisse tšekkides ei varja retseptsioonipoiss oma imestust, kui tahame kahte eraldi tuba. Linnas, kuhu tullakse peamiselt abielluma ja/või mesinädalaid veetma. Õnneks saan alles pärast teada, et David luuletas käigult poisile loo sellest, et oleme just lahku läinud või midagi.
Õhtusöögiks valib David restorani linnamüüril. Ümber Signagi ehitati suht hiljuti st ca 17. sajandil pikk müür, mis seisab veel püsti ja näeb eemalt välja natuke nagu Hiina müür. Laua juurde kaubeldakse ka akordionimängija ja trummilööja mulle laulma. Laulud on kenad. Vaade pilves orule, Kaukasust pole näha. Minu toostide ütlemise oskus jätab soovida.
Käime linna läbi risti ja põiki, sööme puuvilju ja joome konjakit. Ilmuvad tähed, mis annab lootust paremale ilmale. Hulgume keskööni ümber hotelli.
Postkast on täis teateid, et kõik inimesed on mulle midagi kirjutanud lõustaraamatusse. Arengumaadest on ennast sinna aga keeruline sisse logida ja internet kukub ka maha.
David saabub lillede ja minu hommikusöögiga. Väga armas temast. Saab vastu Eesti nänni. Autoks on sedapuhku Davidi naise RAV4, muidu täitsa tuttav, aga tagauksel on tagavararatas ja värv on punane. Näitan Davidile oluliste nuppude asukohti.
Suund Davit Gareja kloostriteni, mille asutasid süüria taadid kusagil 6. sajandil. Siseneme kõrbe, mis muidugi tähendab, et hakkab tibutama. Isegi hästi, Gobis sadas ladinal. Tõeline kuumaastik, meenutab Mongooliat või Son Kuli äärset. Mägede vahele on vesi uuristanud sügavad lõhed. Plaadilt tulev gruusia sõjatants sobib ümbrusse imehästi.
Peamine vaatamisväärsus, Davit Gareja nimeline klooster on pungil täis itaalia vanainimesi ning restaureeritud üsna iseloomutuks. Ajan oma joru selle kohta, et kloostreid ja asju peab olema veel. Kogemata mainin, et kusagil on kuninganna Tamari pilt. See on grusiinile oluline. Selgub, et kogu Gruusias olla neid pilte tükki neli ja David ei teadnud, et üks pilt sealkandis asub. Turnime piki Gruusia-Aseri piiri. Lepime kokku, et kui teisele poole peaksime kukkuma, oleme mõlemad eestlased. Naabritevahelised suhted ei ole just parimad, eriti seal seoses sellega, et kloostreid on napilt siin- ja sealpool piiri ja mõlemad riigid arvavad, et kõik peaks neil olema. Pealegi, mida teevad moslemitest aserid kristlike koobas-varemetega? Jõuame siiski ühes tükis Ristija Johannese nime kandva kloostrini, kus Tamari järgi küsimise peale mees esialgu õlgu kehitab ja saab seejärel kogenumalt mungalt oma teadmatuse pärast pragada. Mulle antakse rätik pähe sidumiseks ja ronime mööda koopaid. Kolmest kabelist koosnevas koopas on Tamar täitsa olemas, aga õnnis nõukogude võim täitis koopa pahnaga, mistõttu nõuab joonistuste tuvastamine suurt kujutlusvõimet. Igatahes on äge koht.
Meie teejuhi nimi on Nikolaus ja tema enda koobas on kenasti korras, maas kirju vaip. Kuna ilmselgelt oli jumala tahe, et me sinna kohale jõuaks, saame kaasa suure peotäie kommi. Kloostri koerakutsikas püüab mu käsivarde auku närida. Allpool paistab koobas, mis kaevati Shevardnadzele piknikukohaks.
Tagasiteel jahime pistrikku, kes mõnda aega kannatlikult posti otsas istub, kuid kaamerasse ei vaata.
Lõunaks on Gruusia snickers nimega churchkhela ehk viinamarjamahla sisse valatud pähklid. Maitseb hea, tunduvalt paremini kui Türgis, kus seda asjandust üldse närida ei õnnestunud.
Pisut enne Signagit väisame St Nino kirikut, kus kirjud freskod. Ah sellised nad siis näevadki välja, kui kirik just Türgis ei asu. Kiriku kõrvalt läheb rada püha allikani, millesse kolm korda ennast kastes pääseb inimene kõigist haigustest. Kõlab intrigeerivalt. Aga tee alla on Davidi sõnul pikk ja üles tagasi veel pikem, võtab vähemalt tund aega. Alati kohalikega sama jama. Saame kaubale, et tema läheb alla autoga ja mina trepist. Trepp suubub metsarajaks ja allajõudmine võtab ca 10 minutit. Teadagi. David ilmub kuskil poole tunni pärast.
Saan nunnalt valge hõlsti ja ronin palaka taga vette. Brrrr. Ja pime. Ja väga naljakas. Palaka saab kaasa ja haigeks jäädes tuleb see endale selga panna. Usu jõud.
Hotelli sisse tšekkides ei varja retseptsioonipoiss oma imestust, kui tahame kahte eraldi tuba. Linnas, kuhu tullakse peamiselt abielluma ja/või mesinädalaid veetma. Õnneks saan alles pärast teada, et David luuletas käigult poisile loo sellest, et oleme just lahku läinud või midagi.
Õhtusöögiks valib David restorani linnamüüril. Ümber Signagi ehitati suht hiljuti st ca 17. sajandil pikk müür, mis seisab veel püsti ja näeb eemalt välja natuke nagu Hiina müür. Laua juurde kaubeldakse ka akordionimängija ja trummilööja mulle laulma. Laulud on kenad. Vaade pilves orule, Kaukasust pole näha. Minu toostide ütlemise oskus jätab soovida.
Käime linna läbi risti ja põiki, sööme puuvilju ja joome konjakit. Ilmuvad tähed, mis annab lootust paremale ilmale. Hulgume keskööni ümber hotelli.
Postkast on täis teateid, et kõik inimesed on mulle midagi kirjutanud lõustaraamatusse. Arengumaadest on ennast sinna aga keeruline sisse logida ja internet kukub ka maha.
Lisa kommentaar