Ärkan äratuskella peale ja ringi vaadates nähtub, et olen õhtul olnud
üsna tegus.
Tundub, et lisaks äratuse panemisele on ka hambaid pestud.
Mälestused tavernast koju jõudmise osas on pigem hämarad. Selgusetu on
seega ka, mis motiveeris mind sokkides magama.
Põhimõtteliselt olen maganud õues. Rõduuks on lahti ja rõdul telgid. Vaade pilvitule Kazbeki mäele. Pildistamise peale ärakavad magajad vist üles.
Lela katab hommikusöögilaua. Järgneb pikk jutuajamine maailma asjadest, muuhulgas kirume vene keeles venelasi. Lahkun heade soovidega ülekülvatuna.
Õues on kaks kraadi.
Põikan sisse Sno külla, kus peaks olema miskid veidrad monumendid. Neid pole näha, on ainult soe päike ja vaade lumisele mäele. Pikaleveninud hommikusöögi tõttu on jälle kiire. Turisti elu pole ka kerge. Pilved on kogu aeg kõrvalorus.
Nagu eile, on ka täna kogu liiklus kogunenud kõige tolmusemasse teelõiku. Uljal sõidul peatab mind politsei. Lasen kiirelt läbi pea oma tõenäolised käimasolevad rikkumised: ilmselt ületan kiirust ja olen jääknähtudega. Nähes mind roolis, viipab politseinik aga lahkelt, et võin edasi sõita. Väga kergemeelne temast.
Zhinvali veehoidla juures teeristis pean keerama Shatili peale. Sinna on 100 km. Võtan bensu kohast, mis küll ei ole klassikaline bensujaam, aga kust bensu igatahes saab. Vanamees manitseb mind ettevaatlikult sõitma, sest Shatili tee on halb.
Läbin autoga mõned lambakarjad. Tee on paiguti täitsa korralikult asfalteeritud. Pikniku ajal jõekaldal hiilib lähemale pilv. Kubiseb ritsikatest. Ümberringi värvilised metsad ja nende varjud.
Mind peatavad mehed metsaveoauto ja hobusega. Kummardavad ja lasevad edasi sõita.
Korsha külas tuleb vastu rekordsuur lambakari. Kui olen parasjagu nende keskel, tekib eespool ummik ja veedan tüki aega tihedalt nihelevas villas. Lambad kõigutavad autot ja puksivad seda pisut sarvedega. Hea, et väikesed kriimud kedagi ei huvita.
Enne Barishakhot kaob asfalt ja tee hakkab sujuvalt kehvemaks minema. Aga pole siiski nii hull kui arvasin. Lehmi jääb teel vähemaks.
Datvis-Jvari kurult, mis on erinevatel andmetel 2800 või 2676 meetrit kõrge, oleks vägevad vaated, kui poleks nii pagana pilviseks läinud. Äkki tagasiteel?
Ületan kuru ja kaon mobiililevist. Teisel pool on päikesetükid, mis taas liikumist aeglustavad. Kohati on siiski võimalik arendada lausa 40-kilomeetrist tunnikiirust. Sõit Zhinvalist Barisakhosse võttis 2 tundi, edasi 3, koos ohtrate fotostoppidega.
Shatilis tee hargneb. Võtan ülemise ja maandun kindluslinna katusel. Shatili on 10.-12. sajandist pärinevate tornidega mahajäetud linn. Kahte torni on nüüdseks tehtud hotell, muu küla on pisut eemal. Näen meest mobiiliga, mis tähendab levi olemasolu.
Tornid näevad suht hüljatud välja. Tuleb vastu noormees, aga seal varemete vahel tundub väga totter hotelli järele küsida. Lähen alla. Tulevad kaks meest, kes teatavad, et kuna kurul sajab lund, siis on tee suletud ja pean ööseks sinna jääma. See plaan mul on nagunii. All on õnneks soe, 17 kraadi. Küsin, kus on hotell. Mehed viipavad nurga taha, seal on üksik maja, kus mind majutatakse. Tornihotellist ei räägi nad midagi. Sõitma hakates näen ühes torniaknas tuld, aga asja lähemalt uurides on uksel kindel taba ees. Krt seda teab, õigupoolest peaks Tbilisi numbril ööbimise bronnima, aga ma ei saa siit välja helistada.
Nurgataguses majas on lahke pererahvas, kes on ilmselgelt hämmeldunud õuele sadanud turistist, kes soovib täispansionit kaheks ööks. Valin ülemise rõduga toa.
Lepime kokku khatchapuri kella seitsmeks. Seniks lähen jalutan varemetes. Märkan ühe ukse vahelt tuld. Ukse ees on taba ja prao vahelt piiludes toas kaetud laud ilma ühegi inimeseta. Veider.
Tegelikult peaks see koht oma välimust arvestades turistidest kubisema.
Saan värskelt küpsetatud khatchapuri, tomatit ja viinamarja. Perenaine on tagasihoidlik ja vene keelt eriti ei räägi. Kuus kuud aastas on kuru kinni ja selleks puhuks on pererahval maja Tbilisi lähedal. Söögi taustaks on mehhiko seebiseriaal, kui see lõpeb, võtab perenaine raamatu katte.
Reisijuhi andmetel on Mutsoni 8 km, pererahva sõnul 12 km. Edasi-tagasi käies teeb see tühised 8 km vahet. Samas, ka 24 km oleks lühem kui Scoutsrännak, aega pealegi rohkem ja kott kergem. Tšetšeene pole juba 10 aastat näha olnud. Kohe on ka selge, et need inimesed on varem ka turiste näinud. Ei tee teist nägugi minu kavatsuse peale Mutsosse jalutada. Kaardilt on näha, et tee kulgeb piki jõe orgu, ilma eriliste tõusude ja langusteta.
Enne põhku pugemist keedan ennast duši all.
Põhimõtteliselt olen maganud õues. Rõduuks on lahti ja rõdul telgid. Vaade pilvitule Kazbeki mäele. Pildistamise peale ärakavad magajad vist üles.
Lela katab hommikusöögilaua. Järgneb pikk jutuajamine maailma asjadest, muuhulgas kirume vene keeles venelasi. Lahkun heade soovidega ülekülvatuna.
Õues on kaks kraadi.
Põikan sisse Sno külla, kus peaks olema miskid veidrad monumendid. Neid pole näha, on ainult soe päike ja vaade lumisele mäele. Pikaleveninud hommikusöögi tõttu on jälle kiire. Turisti elu pole ka kerge. Pilved on kogu aeg kõrvalorus.
Nagu eile, on ka täna kogu liiklus kogunenud kõige tolmusemasse teelõiku. Uljal sõidul peatab mind politsei. Lasen kiirelt läbi pea oma tõenäolised käimasolevad rikkumised: ilmselt ületan kiirust ja olen jääknähtudega. Nähes mind roolis, viipab politseinik aga lahkelt, et võin edasi sõita. Väga kergemeelne temast.
Zhinvali veehoidla juures teeristis pean keerama Shatili peale. Sinna on 100 km. Võtan bensu kohast, mis küll ei ole klassikaline bensujaam, aga kust bensu igatahes saab. Vanamees manitseb mind ettevaatlikult sõitma, sest Shatili tee on halb.
Läbin autoga mõned lambakarjad. Tee on paiguti täitsa korralikult asfalteeritud. Pikniku ajal jõekaldal hiilib lähemale pilv. Kubiseb ritsikatest. Ümberringi värvilised metsad ja nende varjud.
Mind peatavad mehed metsaveoauto ja hobusega. Kummardavad ja lasevad edasi sõita.
Korsha külas tuleb vastu rekordsuur lambakari. Kui olen parasjagu nende keskel, tekib eespool ummik ja veedan tüki aega tihedalt nihelevas villas. Lambad kõigutavad autot ja puksivad seda pisut sarvedega. Hea, et väikesed kriimud kedagi ei huvita.
Enne Barishakhot kaob asfalt ja tee hakkab sujuvalt kehvemaks minema. Aga pole siiski nii hull kui arvasin. Lehmi jääb teel vähemaks.
Datvis-Jvari kurult, mis on erinevatel andmetel 2800 või 2676 meetrit kõrge, oleks vägevad vaated, kui poleks nii pagana pilviseks läinud. Äkki tagasiteel?
Ületan kuru ja kaon mobiililevist. Teisel pool on päikesetükid, mis taas liikumist aeglustavad. Kohati on siiski võimalik arendada lausa 40-kilomeetrist tunnikiirust. Sõit Zhinvalist Barisakhosse võttis 2 tundi, edasi 3, koos ohtrate fotostoppidega.
Shatilis tee hargneb. Võtan ülemise ja maandun kindluslinna katusel. Shatili on 10.-12. sajandist pärinevate tornidega mahajäetud linn. Kahte torni on nüüdseks tehtud hotell, muu küla on pisut eemal. Näen meest mobiiliga, mis tähendab levi olemasolu.
Tornid näevad suht hüljatud välja. Tuleb vastu noormees, aga seal varemete vahel tundub väga totter hotelli järele küsida. Lähen alla. Tulevad kaks meest, kes teatavad, et kuna kurul sajab lund, siis on tee suletud ja pean ööseks sinna jääma. See plaan mul on nagunii. All on õnneks soe, 17 kraadi. Küsin, kus on hotell. Mehed viipavad nurga taha, seal on üksik maja, kus mind majutatakse. Tornihotellist ei räägi nad midagi. Sõitma hakates näen ühes torniaknas tuld, aga asja lähemalt uurides on uksel kindel taba ees. Krt seda teab, õigupoolest peaks Tbilisi numbril ööbimise bronnima, aga ma ei saa siit välja helistada.
Nurgataguses majas on lahke pererahvas, kes on ilmselgelt hämmeldunud õuele sadanud turistist, kes soovib täispansionit kaheks ööks. Valin ülemise rõduga toa.
Lepime kokku khatchapuri kella seitsmeks. Seniks lähen jalutan varemetes. Märkan ühe ukse vahelt tuld. Ukse ees on taba ja prao vahelt piiludes toas kaetud laud ilma ühegi inimeseta. Veider.
Tegelikult peaks see koht oma välimust arvestades turistidest kubisema.
Saan värskelt küpsetatud khatchapuri, tomatit ja viinamarja. Perenaine on tagasihoidlik ja vene keelt eriti ei räägi. Kuus kuud aastas on kuru kinni ja selleks puhuks on pererahval maja Tbilisi lähedal. Söögi taustaks on mehhiko seebiseriaal, kui see lõpeb, võtab perenaine raamatu katte.
Reisijuhi andmetel on Mutsoni 8 km, pererahva sõnul 12 km. Edasi-tagasi käies teeb see tühised 8 km vahet. Samas, ka 24 km oleks lühem kui Scoutsrännak, aega pealegi rohkem ja kott kergem. Tšetšeene pole juba 10 aastat näha olnud. Kohe on ka selge, et need inimesed on varem ka turiste näinud. Ei tee teist nägugi minu kavatsuse peale Mutsosse jalutada. Kaardilt on näha, et tee kulgeb piki jõe orgu, ilma eriliste tõusude ja langusteta.
Enne põhku pugemist keedan ennast duši all.
Lisa kommentaar