vaba aeg

Vesi on soe ja soolane. Teisel kaldal müristab. Üldiselt on süsteem selline, et päeval üles soojenenud õhk moodustab õhtuks pilved, öösel sajab, sest mäed ei lase pilvi ära minna, ja hommikul on jälle ilus. Täna on pilved millegipärast ikka veel kohal. Saakashvilil on idee võtta maha linna lähedal asuv Nuttev Mägi, mis vihma kinni peab ja ilma seega rannakuurortile pisut sobimatuks muudab. Midagi Liblele :)
Hommikusöögil jagame maid konverentsil osalemise osas. Ootamatult on nimelt programmi ilmunud mingi konverents, kuhu on võimalik minna. Saadame Priidu kui kõige kohusetundlikuma. Pealegi, kui öeldakse, et kohal on ka egiptlased, pakistanlased, pärslased ja kirgiisid, siis ma ei ole just väga kindel, kui palju meil on üksteisele elektroonilisest suhtlusest rääkida.
Suubun internetti ja kuulen möödujatelt, et konverents ei ole just väga menukas. Kohal on viis inimest.
David korjab kokku minu, Ülle-Riinu ja Angeelika nıng läheme taksoga botaanikaaeda. Aed on vägev, alustuseks vaated merele, ümbritsetuna tihedalt väänkasvudesse mähitud mäest ja puudest. Nagu mingi okasroosike. Edasi on Uus-Meremaa, Jaapani, Austraalia, Himaalaja, Kagu-Aasia, Vahemere jnejne puid, põõsaid ja lilli. Ja lõhn. Lõhnab millegi väga hea järele, kohtades, kus ühtegi õit näha pole. Puudes vidistavad lõunamaade linnud. Jalutamine läheb oluliselt pikemaks kui plaanitud. Telefonikõne peale selgub, et kuna kõik on juba nagunii täitsa metsas, võib edasi jalutada. Loodame, et taksojuht on jalga lasknud, aga ei ole mitte. Maa näitamine välismaalasele on auasi ja taksofirma pani juhi teistele tööotstele lukku. Ja too pani omakorda lukku taksomeetri.
Käime kiirelt kala söömas, hoolimata kohaliku koja direktori keelust meid enne õhtusööki toita. Sööme Saakashvili lemmikkala ja maitse on tal hea.
Meie oma president olla just kusagil Gruusia toetuseks sõna võtnud, mis loob külaskäigule veel eriliselt sobiva fooni. Tore, kui president on turisti jaoks olemas.
Ülejäänud lähevad delfinaariumisse, mina netti ja mere äärde. Väljas hakkab tibutama ja Priidu helistab, et õhtusöögi aeg on lükatud varasemaks, miska kappan hotelli tagasi ja võtan takso. Maksan hingehinda, aga kaubelda ei viitsi. Nagunii pole ma siin peaaegu midagi seni kulutanud.
Kõik on juba lauda istunud ja millegipärast saabub minu ilmumisel vaikus. Vaba koht on teadagi kus. Kohe algavad ka toostid. Kõlavad mõtteterad nagu "naine on inimese parim sõber". Tamadaks on fotograaf, kes purjakil olles hakkab tõdesid välja ütlema, mis tipneb toostiga ministeeriumi esindaja kui "meie mitte-parima sõbra" auks. David üritab olukorda siluda, sest tema ja veel pundi N-de suhtes on arusaamatul põhjusel distsiplinaarmenetlust alustatud. Nagu meil, ministeeriumis töötavad lapsed. Eesti vastusena toostile külaliste auks kärgatab mere kohal korralik kõu, mille ristime Aurora pauguks.
Homse lennuki osas pääsen esimesse gruppi, mis annab võimaluse muuseumi asemel matkale põgeneda. Kas lend ikka toimub, selgub hommikul.
Pärast sööki on ette nähtud kultuurišõu külastamine. Teater on uhke, täis kulda ja karda. Etendus on igati vägev ja selle kohta ei saa kuidagi öelda taidlus, mis muidu selliseid üritusi ilmestab. Hulganisti gruusia rahvatantsu, naised liiguvad viisil, mis eeldab seeliku all segway olemasolu ja meeste jalad justkui ei olekski nende küljes, vaid elavad mingit oma elu. Kiirus, millega nad üksteise otsa ronivad ja sealt jälle alla tulevad, on muljetavaldav. Vehivad mõõkadega nii, et sädemed lendavad. Naisi lastakse lavale suht harva. Teise vaatuse ajal hakkab trummilööja peale korralikult vett tilkuma ja pärast selgub ka põhjus. Väljas sajab korralikku paduvihma ja maja polevat veel päris valmis. Priidu käis ennist pööningul vaatamas. Kasutusluba sel ilmselt ei ole.