sõit lõunamaale

Kolin toast välja ja pargin ennast tänavanurgale ootele. Peame olema pool üheksa lennujaamas ja minu transpordil tuleb seega saabuda kell kaheksa. Juba veerand üheksa helistabki David, et ta on teel. Mööda tänavat läheneb kirjusse palakasse mähitud punase rätiga vanamutt, kes asutab ennast ristmiku äärde ja neab valjult ja rütmiliselt kogu ümbruskonda. Valdavalt vene keeles, vehkides samal ajal kohvikruusi ja suitsupakiga. Sessiooni lõpuks valatakse tassi sisu tänavale, öeldakse "gaumarjos" ja "vsjo" ja lahkutakse vasakule ära.
Lennujaama puhvetis istub seltskond meie gruusia vastuvõtukomiteed. Saan suure saia ja teed. Jutustuse peale Tamari pildist saan kohalike hulgas populaarseks. Peaksime juba ammu check-inni tegema, aga kellegi pole kuhugi kiiret. Ju lennuk meid ikka ootab. Viimaks anname pagasi ära ja alles pärast seda tuleb mulle meelde, et fotokotti jäi taskunuga. See info tekitab vastuvõtukomitee hulgas mõningase segaduse, aga rahustan neid sellega, et ju nuga siis võetakse lihtsalt ära, vahet pole. Nuga ära ei võeta, turvavärav ei registreeri isegi püksitaskus olevat telefoni.
Ooteruumis istub hulk täiesti kapsastunud N-e. Neil oli ju meeleolukas notshnoi zavtrak. Koja piletiplaneerimise oskused saavad "kiita". Ja mina pragada reipa olemise eest.
Batumis on palav ja päike. Osa tube on ja osa tube pole veel valmis. Lõpuks kolime Ülle-Riinuga sisse 17. korrusele. Vaade on merele, pargile ja monstrumendile.
Teised suunduvad kotile, me Davidiga linna peale. Merevesi on soe, rand kivine. Millegipärast lebavad minu ujumistarvikud kodus sahtlis. Sööme jäätist, longime piki palavat promenaadi, kus šahhi kingitud palmid on täitsa olemas. Maandume korraks piazzal, mis on linna vanasse ossa tehtud keskväljak. Uhke võltsbarokk, saab veini ja puuvilju. Olen juba ammu loobunud üritamast millegi eest maksta. Vanalinn on kena ja armas. Keset linna kõrgub Medea kuju kuldvillakuga. Kullapesemise tehnoloogia vehkisid kreeklased grusiinidelt sisse, sellest ka legend. Juba siis meeldis neile teiste kulul elada. Sööme sadamas hiiglasliku khatchapuri.
Äkki lehvitab meile keegi ühe maja rõdult. See on Nino, kohaliku koja president. Vehib jalgrattaga. Õige, neil on siin veider süsteem, et välismaalane ei saa jalgratast rentida ja ka kohalik vajab selleks mingit imetabast kaarti. Nino lubab meile sõiduvahendid orgunnida. Lahe.
Tagasi hotelli, et võtta osa ürituse ametlikust osast. Riina on koostanud nänninimekirja. Väga andekas. Jagatakse vanatallinnat ja muud kraami.
Asi algab bürookülastusega. Säravate silmadega N näitab oma bürood, kus keset arhiivi on kaetud uhke laud. Demonstreeritakse skype abil volikirja tõestamist. Edasi justiitshoone. Kummulikeeratud pudeli kujuga. Pakun, et ju nad on seal kõik maani tais, David väidab, et see on hoopis selleks, et dzhinn valja ei pääseks. Maja mõte on olla kodaniku suhtlusväravaks riigiga ja seal saab teha kõike. Seinal jookseb statistika. Madisepäeval sündis Gruusias 228 last, registreeriti 111 abielu, 251 firmat ja tehti 2815 kinnisvaratehingut. Kinnisvaraga toimetatakse ilma notarita, blankettlepinguga ja kohtuvaidlusi on palju. Peetakse ettekanne, mille kõige demotiveerivamas osas teatab ettekandja, et võibolla meil pole seda presentatsiooni vaja, aga temal küll on. Suudab panna kaks kätt pintsakutaskutesse.
Teeme aega parajaks enne õhtusööki ja manustame piazzal ühe kohvi. Tuledes näeb kõik ka ütlemata kaunis välja.
Söömakoht on kusagil eemal, suures saalis on kaetud kaks pikka pidulikku lauda. Teise lauda ilmub peamiselt kohalikest meestest koosnev seltskond. Meil siis peamiselt naised. Laud nagu äke. Kohe läheb ka muusikaks ja tantsuks. Tamada pole väga jutukas, eestlasi esindab Jaan, kes ka gruusiakeelse laulujoru üles võtab. Vastaslaud läheb selle peale täiesti pöördesse ja unustab, mida nad üldse tähistama tulid. Kui avastan ennast jalgupidi toolil õllepruulijat laulmas, on selge, et asi hakkab käest ära minema ja põgeneme mööda mereranda.