kojusõit

Edasi jalutame parki, kus peaks aset leidma lillenäitus. Saba silmapiirini. Sisse pääsedes jääb ürituse formaat mulle paraku arusaamatuks. Tõenäoliselt tähendab paar parki istutatud lilleklumpi, et tegemist on näitusega. Maha ilmselt sülitada ei tohi. Hiilin välja ja lähen pargis lonkimise asemel üleeile pildistatud kirikusse. Ilus valge ja värviline. Aga pole just tegemist kohaga, kuhu küünla saaks panna, viiruki ja mürri asemel lõhnab raha järele.
Edasi kutsub võõrustaja meid endale koju. Kõik 18 inimest. Süüa lademes. Järgneb bürookülastus ja osa rahva tungival soovil poevisiit kohalikul lasnamäel. Viimases kohas piirdun arhitektuuri jäädvustamisega.
Kella viiest seitsmeni otsime seda mulku, kustkaudu linnast välja pääseb. Kesklinnas on kõik majad juba peas, eriti Menšikovi palee, mille elanikust me vähemalt kolmel korral juba erinevatelt giididelt kuulnud oleme.
Piirile laekume ca 20 minutit enne viisa lõppemist. Maksame 2000 rubla trahvi (või pigem altkäemaksu) selle eest, et tagasisõiduseltskond on kolme inimese võrra väiksem kui tulles. Ähvardatakse protokolli koostamisega bussis pildistamise eest. Piiri ületades hingame igatahes kergendatult ja tõotame vähemalt järgmised viis aastat mitte enam Venemaale minna.