Pärast hommikusöögilt tulekut ei tööta enam toaukse võti ja tundub, et
pean ringi kolima.
Retseptsioonis teatatakse aga, et tuba pole.
Mismõttes pole, see sviit ju on, jääb teema mulle arusaamatuks. Lõpuks
lepime kokku, et kolin ringi ekskursioonilt tagasi tulles.
Ekskursiooni osas on valida Peterhofi ja Ermitaaži vahel. Võtan viimase. Väljasõit venib tunni jagu, korjame peale ka rumeenlased. Talvepaleeni jõudes sabatame algatuseks ühe ukse taga, siis selgub, et see on vale uks. Lidume ümber maja teise ukseni, kust meid ka sisse ei lasta. Lõpuks õnnestub kolmandast majja pääseda ja seejärel kaob giid umbes pooleks tunniks teadmata suunas. Oleme valmis kihla vedama, et piletiga on ikka mingi jama ja ta on põgenenud. Viimaks siiski naaseb koos muuseumi jaoks vene keelt spiikima litsentseeritud giidiga, kes üritab minuga kangesti nii saksa kui ka soome keelt rääkida. Esimesel võimalusel segunen hispaanlaste grupiga ja kaon silmapiiri taha ehk kolmandale korrusele van Goghi, Gaugini ja kompaniid vaatama. Aeg on nimelt limiteeritud, sest õhtune galaüritus algab üllatuslikult poolteist tundi varem kui algselt kavas. Tagatipuks ajan ka kellaaja segamini ja väljun varem kui peaks. Longin üle Neeva ja söön jäätist.
Hotellis saan oma neljatoalise sviidi asemele ühe tikutopsi. Tasakaal peab olema.
Sõit Tsarskoje Selosse on vaevaline, meenutab meie Pirita teed, ainult pikkust on kordades rohkem. Tukume rumeenia tädiga võidu. Kohal oleme vähemalt esimestena ja saame ekskursiooni lossi ruumides, kuhu kohalikke sel õhtul ei lasta. Seepärast ka kontsata kingade nõue. Kulda on nii palju, et võtab silmad kirjuks.
Üritus algab puhkpilliorkestri ja muu spektaakliga väljas, siis kutsub Katariina I meid tuppa, kus kohalikud üksteist ümber rootsi laudade pikali proovivad joosta ning liuad ja pudelid tuulekiirul laualt kaovad. Mõned veavad endale ka laua äärde toolid, et otse kandikult süüa. Lääne-eurooplased vaatavad kogu tralli ammulisui.
Ilmub Peeter Suur ja reklaamib väljas pakutavat torti ja kohvi. Välismaalastel jääb küll ainult üle tuvastada tordi kunagine asukoht ja maasika järgi murul võib järeldada, et tort oli maasikatega... Esineb liba-Bojarski. Võibolla ka Üllar Jörberg. Sõbruneme maridega.
Üldiselt on asi kavalalt korraldatud, sest selgub, et majauks on lukus ja tuppa tagasi keegi enam ei saa. Viinad toas ja loss jääb terveks. Algab tants ja Paavol õnnestub mind isegi korraks platsile vedada. Kella üheteist ajal lastakse valgesse taevasse hunnik rakette ja seejärel kamandatakse rahvas bussidesse. Lõpp hea, kõik hea.
Ekskursiooni osas on valida Peterhofi ja Ermitaaži vahel. Võtan viimase. Väljasõit venib tunni jagu, korjame peale ka rumeenlased. Talvepaleeni jõudes sabatame algatuseks ühe ukse taga, siis selgub, et see on vale uks. Lidume ümber maja teise ukseni, kust meid ka sisse ei lasta. Lõpuks õnnestub kolmandast majja pääseda ja seejärel kaob giid umbes pooleks tunniks teadmata suunas. Oleme valmis kihla vedama, et piletiga on ikka mingi jama ja ta on põgenenud. Viimaks siiski naaseb koos muuseumi jaoks vene keelt spiikima litsentseeritud giidiga, kes üritab minuga kangesti nii saksa kui ka soome keelt rääkida. Esimesel võimalusel segunen hispaanlaste grupiga ja kaon silmapiiri taha ehk kolmandale korrusele van Goghi, Gaugini ja kompaniid vaatama. Aeg on nimelt limiteeritud, sest õhtune galaüritus algab üllatuslikult poolteist tundi varem kui algselt kavas. Tagatipuks ajan ka kellaaja segamini ja väljun varem kui peaks. Longin üle Neeva ja söön jäätist.
Hotellis saan oma neljatoalise sviidi asemele ühe tikutopsi. Tasakaal peab olema.
Sõit Tsarskoje Selosse on vaevaline, meenutab meie Pirita teed, ainult pikkust on kordades rohkem. Tukume rumeenia tädiga võidu. Kohal oleme vähemalt esimestena ja saame ekskursiooni lossi ruumides, kuhu kohalikke sel õhtul ei lasta. Seepärast ka kontsata kingade nõue. Kulda on nii palju, et võtab silmad kirjuks.
Üritus algab puhkpilliorkestri ja muu spektaakliga väljas, siis kutsub Katariina I meid tuppa, kus kohalikud üksteist ümber rootsi laudade pikali proovivad joosta ning liuad ja pudelid tuulekiirul laualt kaovad. Mõned veavad endale ka laua äärde toolid, et otse kandikult süüa. Lääne-eurooplased vaatavad kogu tralli ammulisui.
Ilmub Peeter Suur ja reklaamib väljas pakutavat torti ja kohvi. Välismaalastel jääb küll ainult üle tuvastada tordi kunagine asukoht ja maasika järgi murul võib järeldada, et tort oli maasikatega... Esineb liba-Bojarski. Võibolla ka Üllar Jörberg. Sõbruneme maridega.
Üldiselt on asi kavalalt korraldatud, sest selgub, et majauks on lukus ja tuppa tagasi keegi enam ei saa. Viinad toas ja loss jääb terveks. Algab tants ja Paavol õnnestub mind isegi korraks platsile vedada. Kella üheteist ajal lastakse valgesse taevasse hunnik rakette ja seejärel kamandatakse rahvas bussidesse. Lõpp hea, kõik hea.
Lisa kommentaar